J6ululaup2ev

Ma vist mainisin eelmises postituses, et oleks vaja kiiiiiresti t88 leida ja mul vedas t2iega. Juba 2.p2eval peale brissi maandumist hakkasin cv-sid jaotama ja p6him6tteliselt esimene restoran, kuhu sisse astusin vajas t88tajaid ja sain juba j2rgmiseks p2evaks proovika. Alates eelmise n2dala kolmap2evast olen IGA p2ev t88tanud, vahepeal 11h-sed t88p2evad, jalad olid vahepeal t2iesti villis ja selg ka l2bi omadega. Restoran ise on suht fancy, peab musti viikareid ja valget triiks2rki kandma, suht suur ka - 400 kohta, seega ringi saab joosta. Aga ma olen mingi kylmetuse endale korjanud kuskilt ja t2na oli v2ga niru olla, seega sain varem vabaks, oleks pidanud j6ululaup2eval kella 22-ni 6htul t88tama. Aga see oleks suva tegelt olnud, sest siin t2histatakse j6ule 25. detsembril ju.
Pean l6petame hetkel, aga ILUSAID J6ULE!!!

FIJI!!!

Täna on siis meie eelviimane päev Fijil... aeg lendab. Ma ei oska seda lihtsalt sõnadesse panna, kui SUPERLAHE on Fijil olnud. Üritan siis algusest alustada. 27. Novembril lahkusime Nimbinist, et veeta üks öö Byronis ja siis suunduda Brisbane’i poole. Byronis ööbisime Grete ja Madise juures (eestlased, kellega täiesti lampi Byroni tänaval tutvusime). 28. Novembril hakkasime Brisbane’i poole HÄÄLETAMA, sest tahtsime bussiraha (30 dollarit) kokku hoida. Alguses läks veidi aega, aga mingi auto võttis lõpuks peale, kahjuks tuli poole tee peal välja, et nad brissi ei sõidagi, seega pandi meid minig lambikohas kiirteel maha...no selge, uuesti hääletama siis, seekord võtsid õnneks peale megalahedad tüübid, kes viisid meid otse Tinbilly ette. Nii super oli jälle kõiki näha:D istusime baaris ja lihtsalt rääkisime juttu. Me olime Kadriga Nimbinist kanepiküpsiseid kaasa ostnud ja otsustasime neid siis proovida, koosmõju alkoholiga oli selline, et Krissu magas magusat und kell pool 21 õhtul...nii palju siis pidutsemisest. Kell pool 1 öösel tõusin korra üles, aga selleks ajaks hakati juba baari sulgema. Teisel õhtul olin targem ja püsisin ilusti kella 5-ni hommikul üleval, iiri tüübid jälle laulsid pool ööd ja tinistasid kitarri (ja bandzot:D) – ühesõnaga fun oli. Kolmanda öö eest tinbillys me ei maksnudki, sest 5 paiku hommikul pidime lennujaama liikuma hakkama ja mõtlesime magama mitte minnagi, lihtsalt elutoas tsillida ja juttu ajada, kotid panime staffi tuppa. Aga mingi hetk tuli ikka hull uni peale, seega paar tundi ikka magasime staffi toas vabades voodites ja siis hommikul esimese rongiga lennukasse, megaväsimus oli, lennukis ka magasime terve tee. Esimesed muljed Fijil – niiiiiiiii palav. Lennujaamas ootasid mingid tüübid lilleliste särkidega ja laulsid fiji keeles. Ootasime tükk aega oma pick-up bussi, sest olime selle viimasele hetkele jätnud ja seega pidime lennujaamast nedega uuesti ühendust võtma. Lõpuks kui hosteli jõudsime jäi suu lahti, sest see rand, mida hosteli kodulehel reklaamiti, oli väga kaugul sellest, mida me kohapeal nägime. Tuli välja, et Nadil (linn, kuhu maandusime) polegi ilusaid randu, seega tühistasime oma 5 öö bookingu ja broneerisime paketi, mis sisaldas endas 4 ööd Robinson Crusoe saarel (edaspidi RCI) ja 4 ööd Mango Bay resortis. 2 ööd veetsime siiski Nadil, tsillisime tüüpidega kõrvalhostelist ja ma sain esimest korda proovida Fiji traditsioonilist jooki – Kava’t – tegu on mingi kuivatatud taimejuurega, mida leotatakse vees ja siis saadakse selline mudavärvi veidi kibeda maitsega jook, mis muudab keele tuimaks, seda juuakse igalpool, selline seltskondlik tegevus. Nii, 3.detsembril siis sõitsime RCI poole, esmamulje ei olnud väga ekstaatiline – väga väike saar (15 minutiga võib ringi peale teha), inimesi oli ka vähe, duši asemel oli dušiotsikuga ämber, joogivett pidi ostma ja see oli 3x kallim, kui linnas, toidud olid õnneks hinna sees. Uskumatu kui palju meie arvamus sellest väikesest saarest 4 päevaga muutus...lõpuks me armastasime seda kohta – neid võrkkiikesid rannas, õhtust kavatseremooniat, kohalikke (Fiji mehed vist ei lõpeta mu üllatamist kunagi), esinemisi, võistlusi ja mänge, lihtsalt lebotamist rannal jne. Inimestest RCI-l nii palju, et algul ei osanudki eriti midagi arvata, aga pärast seda kui teisel õhtul tuleshowd ja tantse nägime, siis kõik naised lihtsalt sulasid. Pole vist asja, mida need Fiji mehed teha ei oskaks – nad laulavad, tantsivad, on head kõigis spordialades ja on vääääga ilusate kõhulihastega:D RCI-l murduvad vist pidevalt südamed. Kuna saar oli suht väike ja inimesi vähe, siis õhtuti istusime koos kohalike töötajatega, jõime kavat, rääkisime juttu, tantsisime, istusime lõkke ümber ja kuulasime nende laulmist – seega oli selline tunne, nagu istuks sõpradega seal. Sealt saarelt oli küll megakahju lahkuda... tahaks kunagi tagasi minna, aga samas siis ilmselt poleks enam neid inimesi seal ja just inimesed tegid selle suurepäraseks. RCI hüüdlause oli muide“ I C U BABY!“ (ehk siis „I see you, baby!“), esimese õhtu kavatseremoonial, kui tutvusime, siis pidi kõik mehed hüüdma seda, kui vallalised naised ennast tutvustasid ja vastupidi. Peale RCI’d läksime siis peasaarel olevasse Mango Bay resorti, koht iseenesest oli isegi ilusam kui RCI, vesi oli tõepoolest kristallselge, aga ma oleksin iga hetk valinud RCI enne Mango Bay’d, sest meil oli seal lihtsalt niiiiii tore. Viimastel päevadel on nüüd veidi vihma ka sadanud ja see on ka tuju alla tõmmanud. Viimaseks ööks tulimegi Nadile tagasi, et vb pidutseda veidi, sest rannas pole padukaga niikuinii midagi teha. Eile samas sadas hommikul padukat, aga siis läks ilm superilusaks ja päevitasime ja läksime snorkeldama...täiesti hull, ma kartsin et ma ei jõuagi enam kaldale, me pidime kaldast päääris kaugele ujuma, sest tahtsime korallriffi juurde jõuda, kus pidi inimsõbralikke haisid nägema, aga riff oli kuskil 400m kaugusel rannast äkki...võib olla ka kaugemal, aga sinna me ei jõudnudki, ujusime küll üle poole tunni, aga hoovused lihtsalt ei lasknud meil eriti edasi liikuda ja samuti oli mõõn, seega paljudes oli kohtades vesi ainult põlvesügavune ja seal ei saa ju snorkeldada..lõpuks ma kõndisin pool teed kaldale, sest olin lestaga oma varbale villi hõõrunud ja pidin lestad ära võtma, suhbteliselt ohtlik ettevõtmine, arvestades, et merepõhi oli kaetud korallitükkidega, mis on skalpellteravad. Nägime siiski mõnda värvilisemat kala ka.. ja erksiniseid meritähti.
Praegu ei jõua rohkem kirjutada, aga FIJI...eelkõige Robinson Crusoe saar on mu ootusi 100kordselt ületanud – tõeline paradiis.

P6him6tteliselt hakkab meie aeg siin Nimbinis t2is saama, ylehomme s6idamegi Byronisse tagasi, oleme yhe 88 seal ja siis juba Brisbane'i poole. Ausalt 6eldes on kopp ees kyll sellest tegevusetusest, m6nus oli natuke l66gastuda ja loodust nautida, aga ma ei j6ua 2ra oodata, et linnamelusse tagasi saaks ja oma Bribane'i s6pru n2eks. Muide vahepeal 6nnestus meil siin Kadriga yks kiire t88ots teha, et veidi lisaraha teenida. Nimelt panime t2navale kuulutuse yles, et otsime yhekordset t88d (lapsehoidmine, akende pesemine, aiat88d jne) ja juba j2rgmisel p2eval saatis yks mees meili (sest meil mobiililevi ju pole siin), et tal on abi vaja rohimisega. Iseenesest midagi rasket polnud, aga 3h rohimist v2sitas 2ra kyll ja tegi selja valusaks. Samas saime selle eest 50 dollarit m6lemad, nii et tasus 2ra kyll.
Mul ei olegi 6iesti midagi kirjutada, sest me t6esti ei tee siin eriti miskit - t2na n2iteks olen enamus p2evast raamatut lugenud, 6htuti vaatame filme tavaliselt ja l2heme suht varakult (23 paiku) magama. Vahepeal oli ilm ka niru, iga p2ev pilvine ja tibutas, aga 3 viimast p2eva on p2ris ok olnud.
Ei teagi, millal j2rgmine kord kirjutada saan, sest pole p2ris kindel, kas me Fijil ka netti p22seme..ja need 2 p2eva, mis me vahepeal Brisbane'is oleme, on ilmselt liiga kiire, et netti minna.

Nimbin

Byron Bay oli suuuuuurep2rane ja sealt oli t6esti kahju lahkuda...kindlasti tahaks sinna veel tagasi minna. Hetkel oleme Byronist u 1.5h autos6idu kaugusel, yhes pisikeses hipilinnas - Nimbin. Linn koosneb yhest t2navast ja suht pommiauk koht on selles m6ttes, et mobiililevi pole YLDSE. Tulime siia, sest meil on vaja raha hoida, mitte raisata ja Byronis on v6imatu mitte raisata, seega oleme siin 1.5 n2dalat, koristame yhes hostelis tasuta majutuse eest ja ei raiska raha. Hostel ise on megaarmas - linnast u 10 min jalutusk2igu kagusel m2e otsas, vaade on miljoni dollari v22riline, aias on v2ike bassein, l2heduses on matkarajad, ymbruskonnas v6ib n2ha k2ngurusid (Kadri n2gi yleeile yhte). Hostel ise on rohkem nagu kodu - m6nus elutuba pehmete diivanitega, armas k66k, v2he inimesi ja k6ik on s6bralikud. T88 pole ka kontimurdev, umbes 2h igal hommikul housekeepingut (pm linade vahetamine, tolmuimejaga yle k2imine jne). Aga ma arvan, et umbes n2dalaga tyytab see kohjt 2ra, sest see on nii vaikne ja tegelikult siin 6ieti midgai teha pole, v6ib ju DVDsid vaadata, raamatuid lugeda ja bassu 22res peesitada, aga kaua sa ikka seda teed. 6nneks oleme siin ainult 1.5 n2dalat, seega v6tame seda rohkem l66gastumise ja puhkusena.

11.11.2010 Neljapäev
Viimased 2 nädalat tööl olid tõepoolest väsitavad, olin omadega täiesti läbi. Viimasel nädalal palusin veel Eimear’il ühel päeval mind asendada, sest olin füüsiliselt täiesti surnud ja külmetunud ka veel. Nüüdseks on õnneks kauaoodatud puhkus alanud. Viimastel päevadel Brisbane’is käisime väljas ja veetsime aega oma sealsete sõpradega. Päris kahju oli kõigile head aega öelda. Õnneks läheme detsembri alguses paariks päevaks Brisbane’i tagasi, sest 1. detsembril läheb Brisbane’ist meie lend FIJILE!!! Jepp, leidsime netist üliodavad piletid ja booksime 12-päevase puhkuse Fijil. Hetkel oleme Byron Bays, mis on täielik backpackerite paradiis – suuuuuuurepärane rand, pisike armas linnake, kõik kohad on täis noori surfereid. Saabusime siia eile (kolmapäeval), praegu oleme bookinud hosteli kuni laupäevani, sest laupäev vastu pühapäeva oli hostel täis, kui soovime siia kauemaks jääda, siis võimalik, et magame laupäeva öösel rannas ja pühapäeval tuleme taas hosteli. Tegelikult on Fiji reisini veel nii palju aega, et võiksime vahepeal mingi kiire juhutöö leida. Sest kui 3nädalat lihtsalt ringi tripime ja hostelides ööbime, on meil detsembri alguseks veits kitsas rahaga. Peale Fiji’t on ilmselt plaan Sydneysse minna, sest tahame seal niikuinii aastavahetuse veeta ja oleks mõttekas varem kohale minna ja töö ja elukoht seal leida.
Tegelikult võiks ilmselt pikemalt kirjutada halloweeni nädalavahetusest tööl ja üldse viimastest päevadest tööl, aga facebookis on paar pilti üleval ja need ütlevad vist juba piisavalt.
Päikest siis ikka:D

29.10.10 Reede

Teisipäeva hommikul sõitsime Kadriga Byron Bay asemel siiski Surfer’s Paradise’i, sest tuli välja, et edasi-tagasi sõit Byronisse oleks juba pea 70 dollarit, pluss ööbimine jne, et ei tasuks ära. Surfer’sisse saime edasi-tagasi ainult 16 doltsiga. Kui teisipäeva päeval sinna jõudsime, oli küll soe, kuid veidi pilvine, seega päevitamise lükkasime edasi. Jalutasime niisama linnas, shoppasime (ma sain soodukalt 2 kleiti 30 dollariga, nii hea meel oli, sest olin juba tükk aega endale ilusat kleiti otsinud), käisime randa vaatamas. Mingi hetk läksime Subwaysse, sest Kadri tahtis võileiba osta, arutasime siis leti ääres, et mida osta ja järsku ütleb kutt kassa tangant: „Oo, eestlased!?”. Meil jäid suud tõesti lahti, kui random saab olla – astume sisse täiesti suvalisse subwaysse surfer’sis ja just see tüüp on eestlane. Tegelt ta vist oli sündinud Eestis, üleskasvanud Rootsis ja nüüd elab Austraalias, rääkis eesti keelt aksendiga, aga aru sai kõigest. Teisipäeva õhtul läksime koos selle hosteli, kus ööbisime, inimestega linna peale. Hostel korraldas mingi linnamineku, tasuta sissepääs ja esimene jook. Päris tsill oli, kuigi oli teisipäev, suhtlesime inimestega, mängisime piljardit, kuulasime karaoket. Aga mingi hetk tuli väsimus peale ja läksime hosteli tuttu. Hommikul kella 9.30-st üles, et check out teha, järjekordne üllatus oli see, et meie toas oli üks eesti backpacker – maailm on väike ikka. Et kolmapäeval oli megailus päikseline ilm, otsustasime randa minna. Peesitasime päikse käes ja nautisime vaadet, järsku vaatan, et kaldast kuskil 5m kaugusel paistis veest uim... algul mõtlesin, et kujutasin ette, aga siis nägin uuesti, no selge – HAI!!! Pidin südameataki saama, aga siis tul välja, et hoopis delfiinid möllasid seal lainetes. Täiesti uskumatu, nad olid nii lähedal rannale, et oleks saanud paitama minna. Surfer’s Paradise on muide täiesti õige nimi sellele kohale, sest lained on täesti meeletud. Seistes põlvini vees lööb laine üle pea ja kisub nii hullusti kaasa, et püsti küll ei jöö ja bikiinid ka selga ei jää:D. Peale 2h rannas tegime veel linnas väikese tiiru, sõime pannukaid ja suundusime vaikselt tagasi kodu poole. Koju jõudes selgus muidugi, et ma olen taas põlenud, kuigi kasutasin 30 SPF päikesekreemi. Õnneks polnud asi väga hull, määrisin aloe verat peale ja järgmiseks päevaks oli põletus taandunud.
Eile tuli Janet tagasi Brisbane’i, sain temaga kokku, veetsime pool päeva koos, nii tore oli näha ja tema seiklustest kuulda. Eile hommikupoole oli superilus ja soe ilm ja siis järsku selgest taevast tuli selline torm, et asjad lendasid tänavatel, vihma kallas ja 2h pärast oli taas päike väljas:D – selline muutlik ilm siin ongi.
Selle nädala lõpuni töötan kõik päevad. Eile alustasin 19-st, baaris oli rannapidu jälle, päris tsill oli. Alguses tundus, et tuleb uimane õhtu, aga mingi poole 22-st läks nii kiireks, et kuni sulgemiseni ei jõudnud hinge tõmmata. Kuskil kella 2-st saime vabaks, käisime veel duši all, rääkisime uue toakaaslasega ( šotlane Ian) juttu ja kuskil poole 4-st jäin magama. Täna ja L, P lähen 16 tööle ja ilmselt sulgen ka kõik päevad, seega tuleb raske nädalavahetus, eriti arvestades, et halloween on tulekul, aga vähemalt tuleb palju töötunde. Me pole veel ametlikult ülemustele öelnud, et 1.5 nädala pärast lahkume, aga kui keegi on küsinud, siis vastama ja jutud liiguvad. Eile rääkisimegi 2 manageriga, nad küsisid, etr kas läheme tõesti ära. Ma ei teadnudki, et me siin nii hinnatud oleme, sest alguses kuulsime ikka paar korda, et oleme liiga aeglased vms. Aga manager ütles, et iga kord, kui on mingi kriitika olnud,oleme parandanud ennast ja see ongi superhea. Ja lisaks sellele, et oleme head töötajad, pidime hea iseloomuga olema, seega on eestlastel nüüd hea maine siin:D Ja kui kuskil hätta jääme, on meil siin alati töö olemas. Samuti saame siit kindlasti head soovitused kaasa järgmiste tööde jaoks.
Üks lahe lugu veel. Nädala alguse poole läksid 2 sõpra edasi põhja poole. Saime siis nedega veel viimasel õhtul kokku ja läksime välja jalutama. Jalutasime laguuni äärde –tehisrand kesklinnas, palmid ja basseinid, megailus koht. Öösel ma polnudki seal käinud, tõesti superilus oli –värvilised tuled, sillerdav vesi. Tee peal nägime veel puu otsas opossume ja nahkhiiri – opossum tekitas erilist poleemikat poiste seas, tuli välja, et nad polnud varem näinud sellist looma:D. Istusime siis vee ääres ja järsku kuuleme kuskilt kõlarist, et siin ei tohi öösiti istuda, tohib ainult läbi jalutada. Kõik olid jumala üllatunud, kes see on, kust ta näeb meid. Küsisime siis kõva häälega, kes sa oled ja kus sa oled. Selle peale tuli vastus: „Olen opossum Bob ja jälgin teid puu otsast”. No nalja sai igatahes.
Aga jah, hoidke siis pöialt, et ma selle nädalavahetuse üle elaks.
Kallid ja tervitused!

Nii, mis siis viimase paari päevaga huvitavat on toimunud... Esmaspäeval sõitsid Kadri ja Meghan terveks päevaks Surfers Paradise’i, mis on umbes 1h rongisõidu kaugusel, aga kuna mul oli vaja kella 5-ks tööl olla, ei saanud ma kaasa minna. Aga et päikselist päeva mitte rasiku lasta, käisin ikkagi laguunis päevitamas. Laguuniks kutsume Brisbane’i kesklinna rajatud tehisranda, kõik on olemas – palmid, valge liiv ja helesinine vesi. Teisipäeval pidin ka algselt tööl olema, aga kuna ilm oli superilus taas, küsisin, kas keegi tahab vahetada ehk ja Eimear oli nõus, seega sain teisipäeva vabaks ja selle asemel töötasin neljapäeval (täna). Teisipäeval käisime Kadriga shoppamas veits (ei ostnud eriti midagi, säästurežiim siiski) ja taas laguunis päevitamas. Eile (kolmapäeval) olin tööl jälle, õnneks oli baaris suht busy ja igav ei hakanud. Kordagi ei jõudnud niisama ringi vahtida. Õhtu tegi ilusaks ka see, et ma täiesti lampi mingilt vennalt 50 AUDi (=550.- umbes) tippi sain. Tüüp ostis ühe joogi ainult ja andis mulle lihtsalt niisama 50 doltsi...pole paha. Kadril oli eilne vaba ja ta tahtsis välja minna, veenis mind ka kaasa tulema. Pidime down underisse minema (üks tüüpiline backpackerite baar siin), lõpetasin töö pool2, kiire dušš, riietevahetus ja pint gooni ning oligi minek. Kohale jõudes selgus, et baar oli pooltühi ja enamus seal olijatest mehed..seega ei tundunud väga ahvatlev, olime seal alla poole tunni ja tulime tulema. Hosteli tagasi jõudes tšillisime veel töökaaslastega ja tegime niisama nalja, enne 4 oli mul juba täielik unekas ja läksin tuttu ära. Täna ärkasin 13 paiku, hommikusöögiks riis hakkliha, tomatikastme ja šampinjonidega (päeva tähtsaim (loe: ainuke korralik) eine siiski) ja pool šoksi, mille baari turvamees mulle eile töö ajal ostis. Tänane tööpäev tõotab ka lõbus tulla – baaris on beach party ja wet t-shirt’i võistlus. Samas siin ei tea kunagi ette, kas tuleb kiire õhtu või ei..nii et eks näis. Reede ja laupäev on mul vabad, reede õhtul lubasin ühtede tuttavatega välja minna, keda teame juba sellest ajast, kui siia hosteli kolisime, nad elasid ka alguses siin, aga nad visati välja, sest nad olevat liiga lärmakad olnud ja palju joonud....enamus joovad siin peaaegu iga õhtu, nii et ilmselt oli see veidi liialdatud. Igaljuhul lähevad need tüübid esmaspäeval banaanifarmi tööle ja reedel oleks siis nagu tsau-tsau-pidu. Pühapäeval töötan jälle ja järgmine nädal saan ka pääääris palju töötunde, sest Meghan lõpetab töötamise, ta tahab edasi liikuda Melbourni. Me Kadriga otsustasime ka suht kindlalt ära, et liigume kuskil 2 nädala pärast edasi. Vaatasime juba gumtree’st töö- ja elukohakuulutusi surfer’s paradise’s ja byron bay’s ning saatsime isegi ühele tüübile kirja, kes tuba välja üürib...vaatab, mis saab. Tegelikult mulle meeldib siin töötada, aga kui vaiksed õhtud on, on tõepoolest igav ja kui kõik, kellega me siin sõbraks oleme saanud, liiguvad edasi, siis ei näe meie ka enam põhjust jäämiseks. 2 nädala pärast peaks juba piisavalt raha ka olema, et paar nädalat muretult elada. Teine põhjus, miks ma sellest tööst tüdinenud olen, on see, et viimased 2 nädalat on mu parem õlg IGA kord kui ma tööl olen valutanud. Ja see on tõesti selline piinav närvivalu. Lasin kahel töökaaslasel massaži teha (üks oli korea poiss, kes oli tõesti osav), aga see ei aidanud, täna käisin apteegis ja ostsin põletikuvastast geeli, apteeker soovitas ka vältida raskete asjade tõstmist – jaa , kindlasti, ütlen tööl, et sorri, ma ei saa klaasireste ega kaste ega jää-ämbreid tõsta...õigupoolest ma ei saa mitte midagi tõsta...jääb ära siiski. Loodan lihtsalt, et tegu pole mingi püsiva asjaga.
Tervitused ja kõik muud toredad asjad!
PS! Hilised sünnaõnnitlused, Ulla! Loodetavasti oli võimas pidu;)


REEDE

Nii, eilne Beach Party baaris oli päris ok, aga märja t-särgi võistlusest võttis ainult kolm tüdrukut osa..manager siis üritas meid Kadriga ka veenda osa võtma, auhind oli tegelikult ahvatlev - 200 AUDi sulas kätte ja langevarjuhüpe:D, aga me ütlesime ei siiski.
Tänasest veel nii palju huvitavat, et üks mu toanaaber, kes õpib siin moedisaini, tahab osa võtta tema ülikoolis toimuvast kleididisainimise võistlusest ja palus mind modelliks. Algul ma ütlesin kindlalt ära...aga siis lubasin mõelda, sest juba 3 inimeset on öelnud, et see oleks superlahe kogemus ju...ja kleidi saaksin ka tasuta omale:D.
Täna on reede õhtu, nii et läheb peoks, sest mul üle pika aja reede ja laupäev mõlemad vabad. Homme pidi ilus ilm ka olema, siis saangi päevitades peavalu välja magada:D
Sausau!

Jajaa, tean küll, et pole kaua kirjutanud...

See on siis mu esimene postitus Austraalia pinnalt. Täpselt kuu aega on möödas mu eelmisest postitusest. Mu netikülastused on siin suhteliselt harvad ja lühikesed, samuti pole mul endal läptopi kaasas, seega pole tõesti jõudnud blogi kirjutada. Postiivne külg: nüüd on vähemalt kogunenud sündmusi, millest kirjutada.
Töö leidsime Kadriga juba esimesel nädalal. Töötame mõlemad ühes backpackerite hostelis asuvas baaris (Tinbilly’s). Töö on lahe, inimesed veel lahedamad, ainuke negatiivne asi on see, et raha väga palju ei teeni. Kuna see koht peab ennast üleval backpackeritest tööjõu abil, siis selleks, et siin töötada, peame ka siin hostelis elama ja elamine „maksab” 18 töötundi. Seega, kui töötan näiteks 35h nädalas, siis palka saan ainult 17h eest, ülejäänu läheb elamise katteks. Õnneks on tunnitasu päris kopsakas, seega väga ei virise. Tõenäoliselt novembri lõpus tahame siiski edasi liikuda, sest tahaks Austraaliast ka muud näha, kui ainult suurlinna. Seni üritame raha säästa, et vähemalt kuu aega saaks muretult reisida. Aastavahetuse tahaksime Sydneys veeta, eks näis kas see ka õnnestub. Plaane pole siin väga mõtet teha, kõige lahedamad asad juhtuvad spontaanselt.
Tööst nii palju, et töötame baarileti taga, midagi keerulist ei ole, teeme lihtsamaid kokteile ja laseme kraanist õlut. Alguses oligi vist kõige keerulisem kassaaparaat selgeks saada. Aa...ja loomulikult klaaside suurused (mitte väike, keskmine ja suur, vaid pot, schooner ja pint) ning õlude nimed ja igasugused „toredad” lühendid ja nimetused (j.d&coke – jack daniels coca-colaga, TED – toohey’s extra dry, snakebite – siidri ja õlu segu vaarikasiirupiga jne). Peaaegu kogu aeg töötame õhtustes vahetustes, s.t. alustame kuskil 17-st ja sulgeme tavaliselt enne 2 öösel. Tegelikult sulgeme varem, aga koristamine võtab ka vähemalt pool tundi aega. Seetõttu on ka keeruline netti jõuda, sest õhtul, kui teil on hommik (7h ajavahet), oleme me tööl ja meie hommikupoolikul on teil öö. Ja kuigi me oleme tavaliselt surmväsinud peale tööd, siis enne kella 4-5 me magama ei saa, sest me jagame ju tuba 3 poisiga, kellel on kõigil eri graafikud - kes tuleb kell 7 hommikul peolt ja otsustab maailma kõige kõvemini norskama hakata, kes otsustab kell 3 öösel jalutuskäigule minna (loe: kanepit tõmbama – siin on üldse kanep väga populaarne) ning kellel lihtsalt on igav ja jutustab hommikuni. Seega ei ärka me tavaliselt enne 14 ja siis esimesed tund aega on üliuimane olla, dušš ja hommikusöök ja ongi juba vaja tööle minna. Tegelikult tahaks veidi varem ärkama hakata, jõuaks päeva ka nautida. Täna oli üks väheseid ilusaid ilmu muide – 23 kraadi, päike säras ja taevas oli pilvitu. Eile oli küll ka päikseline, aga tuul oli nii tugev, et tekkis tornaadohirm. Viimased 2 nädalat on meil siin iga päev padukat sadanud, kogu Brisbane’i ümbrus oli vahepeal üleujutatud, viimase 60 aasta kõige hullemad vihmad pidid olema.
Kogu oma palga üritan kõrvale panna reisimiseks, praegu on see enam-vähem õnnestunud, sest elamise eest ju eraldi maksma ei pea ja jooksvad kulutused (toit enamasti) lähevad tipist. Baaris tegelikult väga palju tippi ei jäeta, sest kogu tellimine toimub letist, aga üle 100.- saab õhtuga ikka (oleneb õhtust tegelt, vahel ka 300.-, tipp on ka seetõttu väiksem, et siin kehtib põhimõte, et tipp jagatakse ära). 100.- pole siin tegelikult mitte mingi raha, sest hinnad on niiiii kallid. Lihtsalt näiteks: 1l piima 15.-, päts saia/sepikut 30.-, kilo õunu 40.-, banaanikilo 35.-, viinamarjakilo 75.-, väike topsijogurt 25.-, liiter jogurtit 50.- jne (ja need on veel need odavamad poe oma firmamärgi kaupade hinnad). Hommikuti söön tavaliselt krõbinaid (need on ka ulmekallid) piimaga, sooja toiduna makarone või riisi erinevate purgikastmetega. Suhteliselt nüri, aga kõhu saab täis ja tööpäevadel nkn korralikult õhtust süüa ei jõua. Viimastel päevadel on baaris suhteliselt vaikne olnud, aga enne seda oli pidevalt kiire-kiire, põhimõtteliselt ainult jooksime ringi terve õhtu, vahel polnud aega isegi tualetis käia ega vett juua. Vahel kui väga laisk olen ostan üle tee asuvast subwayst või 7/11-st võileiva.
Inimestest võiks ka rääkida. Algselt olid meie toakaaslasteks Sam(uel), Seb(astian) ja Andy. Sam ja Seb töötavad meiega koos baaris (Seb tegelt vallandati mõnda aega tagasi mingite lollide vigade pärast, aga ta elab veel meiega samas toas). Andy töötas köögis, aga liikus neljapäeval edasi uude kohta, sest siin ei saanud ta piisavalt töötunde. Esimest korda siia tuppa astudes pidime šoki saama – tuba haises rõvedalt (kuskile oli mingi liha kopitama jäetud ja mingis karbis vedelesid läbivettinud riided), oli väääga sassis, umbne ja ilma aknata (tegelt on laes mingi akna moodi asi, valgust sealt tuleb, aga klaas ei ole läbipaistev ja avada seda ka ei saa). Peale mõningaid koristustöid on on tuba elamisväärne, aga enamus põrandapinda on siiski poiste riiete ja muude asjadega kaetud, koristamisest keegi eriti lugu ei pea. Täna kolis sisse üks uus tüüp – Greg (vist), kes töötab nüüd Andy asemel köögis. Tundub päris OK, aga teme oli see tore tegelane, kes hommikul kell 7 norskas nagu 100 traktorit (ma juhuslikult pidin kell 10 ärkama, et tööle minna). Ta pärast vabandas tegelt ja tundis ennast halvasti vist...sest ma mainisin, et ma üritasin teda väga ägedalt raputada ja siis küljele keerata, aga miski ei aidanud. Ma ei saa aru, kuidas ta üles ei ärganud, sest ma tõesti raputasin teda mingi minut aega. Siis on veel teised tüdrukud, kes baaris töötavad: Meg(an), Eimear, Ruth. Saame kõigiga hästi läbi (tüdrukud on kõik iirlased muide, Sam on britt, Seb Kanadast, aga sündinud Tšiilis, Greg ka Kanadast). Minu otsesed ülemused (managerid): Toddy, Kenny ja Brad. Kenny ja Toddy on ülienergilised, alati naeratavad, on megasõbralikud, ei ole üldse sellist tunnet, nagu räägiks ma ülemusega. Meie esimesel või teisel nädalal käisime Kenny eestvedamisel töökaaslastega stripiklubis – see oli päris hea ice-breaker:D. Sam, kes on siin juba vist 2 kuud töötanud, ütles meile päris alguses, et selleks, et ennast siin mugavalt tunda, tuleb midagi kreisit koos teistega teha – ja nii see on.
See tekst on suht segamini ja ebaloogiline vist, aga mul tõesti tulevad kõik asjad täiesti suvalises järjekorras meelde ja nii ma nad kirja panen ka. Hetel ongi aju täiesti kokku jooksnud juba, lähen uurin, mis all baaris toimub (Kadri on tööl).
Ma tõesti ei oska lubada, millal ma järgmine kord kirjutan, aga eks siis kui aega on jälle ja tuhin peale tuleb. Ilmselt ma jätsin mingi 100 asja välja sellest postitusest ja kui keegi midagi küsida tahab, siis postitage kommentaaridesse.

Seniks aga kallid ja päikest teile;)

HOMME!/TOMORROW!

Nii, see on siis minu esimene postitus mu Austraalia blogis. Homme kell 14.50 algab minu teekond Tallinna lennujaamast Brisbane'i poole. Ees ootab 35.5h-ne lend. Esimene vahemaandumine on Milaanos, seal saame (Kadri ja Janetiga - mu reisikaaslased) 5h järgmist lendu oodata, milleks on 6h-ne lend Abu Dhabisse, seal saame taas 4.5h lennujaamas aega parajaks teha ning siis algab 17-tunnine(!!!) lend Brisbane poole (tehnilise vahepeatusega Singapuris). Katre sõnade kohaselt, pidi lend KOHUTAV olema (ta lendas just 2 nädalat tagasi samal marsruudil).
Ma olen küll valmis minema, kuid ei saa öelda, et ma just liiga agaralt ettevalmistustega olen tegelenud. Kott on veel pakkimata, kuid edusamm on seegi, et asjad, mida ma tahan kaasa võtta, seisavad mu toa eri nurkades hunnikutes. Ja vähemalt on mul nimekiri nedest 101-st tegevusest, mis ma tahan veel ära teha.
Hoidke siis mulle pöialt ja palvetage esimese asjana selle eest, et me koos kottidega kohale jõuaks.
Oma läpakat ma kaasa ei võta, nii et regulaarseid postitusi ei tasu oodata.

This is my first post in my Australia blog. Tomorrow at 14.50 starts my journey from Tallinn's airport to Brisbane. I have 35.5 hour flight ahead. The first stopover is in Milan, there we (me with my 2 companions - Kadri and Janet) have to wait for 5h for our next flight to Abu Dhabi, which is 6h long. In Abu Dhabi we once again have a 4.5h stopover and then begins our 17h flight to Brisbane (with a technical stopover in Singapore). My friend Katre who flew the same route 2 weeks ago says the flight was AWFUL.
Although I'm ready to go, I haven't been too eager with the preparations. My backpack is still unpacked but I think that having stuff that I want to take with me all over my room in piles is an achievement. And at least I've made a list of the 101 things that I have to do before I go.
Keep your fingers crossed and let's hope that our baggage arrives with us.
I'm not taking my laptop with me so don't expect regular posts.