Vaba laupäeva õhtu - see on midagi uut, üldiselt ikka töötan nv-del kogu aeg. Asi tegelt selles, et homme hommikul alustan kell 8, seega nad ei saanud mind closing shifti panna (sulgema nädalavahetustel kell 1 öösel).
Eelmine pühapäev sai siis Great Ocean Road tehtud. Sõitsime varahommikul Kadri ja Meiliniga (üks eesti tüdruk, kellega saime juba Brisbane'is tuttavaks) Melbsist välja. Ma magasin sisse muidugi, sest eelmine õhtu läpetasin pool2 öösel ja suht raske on siis 6h pärast üles tõusta. Great Ocean Road oli töpselt nii ilus, nagu kuulnud oleme - seega supppper. Mul loomulikult suutis süda pahaks minna selles kurvilisel teel...seega u 1.5h teekonnast veetsin ma tukkudes. Ja kuigi ilm oli veitd vihamne ja jahe, siis nägime ikka päikest ka ja saime ilusaid pilte. See trip läks 100% korda. Terve nädala olen nüüd töötanud, ainult esmaspäev oli vaba. Homme päeval olen ka tööl, aga õhtul on meil majakaaslastega planeeritud eurovisiooni õhtu!!! sest me elame ju inglise poistega koos ja nad ka suht excited. Kutsume veits rahavast siia, värvime lipud näkku ja vahime eurokat kõik:) tahaks juba homme õhtut.
Vahepeal jõudsim Peter pans adventure travel agency's ka ära käia ja oma idakalda reisi ära bookida. 3.juunil lendan Melbourne'ist Cairns'i (idakalda põhjaosas), sealt hakkan siis bussiga Brisbane'i poole reisima (kuskil 2000km kokku vist). Reisi jooksul vaatan üle vihmametsad, kosed, great barrier reefi (ilmselt sukeldun ka natuke...vb teen sertifikaadi, et saaks tais ka sukelduda), purjetan ümber whitsunday saarte (selleks pean kindlasti tabette varuma, et ma terve reisi üle jahi ääre ei roobiks:D), peesitan paaris ilusamas rannas (Raibow beach, Noosa, Airlie beach), vaatan üle maailma suurima liivast saare (Fraser island) ja õpin surfama!!!! lõppude lõpuks saan surfilauale ka. tegelt võtan ainult ühe 2h-se surfitunni ajapuuduse tõttu, aga ma lubasin endale, et pean aussis surfamise ära proovima. 14. juuni jõuan Gold Coastile, kust 15. juunil väljub mu lend Taisse. Seega väga tegevusrohke holiday tuleb mul, osalt ajavähesuse tõttu, aga ma ise tahtsin ka aktiivset puhkust, sest reisin ju üksi ja pole ju lahe üksi kuskil rannas lõunerdada 2 nädalat. Tai puhkust pole ma veel planeerinud eriti, hetkel ainult piletid olema...tähedab, ma pm tean, mida ma teha tahan, aga bookinud pole veel miskit. Mul üks töökaaslane läheb ka mingi nädal enne mind taisse, msi tähendab, et 2 päeva kattuvad meil seal. Aga tegelt ma väga ei muretse ka, sest backpackerid on sõbraliku inimesed ja tutvuste leidmisel ilmselt probleeme ei teki.
Ma ilselt olen maininud seda juba, aga aeg lendab ikka, 2.5 nädalat veel töötamist ja siis algab minu tagasisõidu esimene etapp. Nüüd on ainult bikiinivormi vaja veel saaada:D haha!

Lõpuks on uuudiseid ka, millest kirjutada. Esiteks: ostsin eile piletid Eestisse ära. Ei saanud küll päris nii odavalt, kui lootsin, aga selles eest sain ühe lisasihtkoha sisse pigistada ehks siis 15. juuni lendan Austraaliast Taisse ja 27. juuni lendan sealt Euroopa poole (täpsemalt Düsseldorfi), kust ma saabun koju 29.juunil. Jeeijee! Aga kuna ma nüüd Taisse ka lähen, siis pean kuidagi oma eelarvety kiiresti-kiiresti kasvatama, küsisin siis töölt mänedzeridelt, kas saaksin lisatunde (hetkel teen u 40h nädalas) ja nad ütlesid, et pole probleemi. Ilmselt siis töötan hullult järgmised 4 nädalat (loodetavasti kuskil 50-55h nädalas), aga vähemalt eesmärk on silme ees ja see peaks motiveerima. Siis juuni alguses lahkun Melbourne'ist ja teen oma plaanitud idakalda tripi. Homme ongi vaba päev, tahan paari seiklusreisidebürosse minna ja hinnapakkumisi selle idakalda kohta küsida.
Nagu ma ütlesin eelmises postituses, et üritame kultuursed olla, siis eelmisel nädalal käisime Kadriga "Hairspray" muusikali vaatamas - superlahe oli. Piletitega vedas ka, sest me ostsime viimasel hetkel ja niigi oli enamus pileteid 75 dollari peale allahinnatud (150-lt dollarilt), aga kuna ma reaalselt ostsin piletid 2h enne etendust ja saal polnud eriti täis, siis upgrade'iti meid 140-dollarilistele istetele 75-doltsiste kohtade asemel, seega vaade oli ka super. Igaljuhgul väga rahule jäime. Järgmine plaan on sellel pühapäeval (minu ESIMENE vaba põhapäev Melbourne'is, ülejäänud olen kõik tööl olnud, ilmselgelt pühap on kiireim päev kohvikutes siin) linnast välja sõita ja Great Ocean Road üle vaadata (idee järgi peaks see siis maaliliste vaadetega mööda ookeanit kulgev maantee olema:D).
Ilmast niipalju, et nüüd vist hakkab tõesti kulmaks minema, sest eelmine nädal oli veel päeviti üle 22-kraadi ja päike siras - sai vabalt päevitada, ainult õhtu poole läks jahedamaks, aga nüüd on päeval ka alla 20. Mul tegelt väga hea meel, et ma enne talve täpselt minema saan siit...ma ei ole valmis veel külmaks.
Kas ma seda olen maininud, et ma tükk aega tagasi leidsin mingi vene poe suht lähedal meie linnaosale. Sisse astudes oli selline tunne nagu oleks balti jaama turul - rasvapirukad letik, karumsid vahtisid vastu. Igaljuhul ostsin kohe suure hurraaga kilose paki pelmeene ja paar kohukest. Kohukesed olid viisaka hinnaga isegi (1.80AUD) aga pelmeenid olid 13 dollarit(!!!) - 140.- kas te kujutate ette (ehk siis peaaegu 10 eurot) - milline röövimine. Aga olen neid nüüd mitu korda süüa saanud ja pakk pole ikka veel tühi, seega tasusid ilmselt ära ennast.
Tööl on nii-ja-naa, vahepeal on kopp ees kõigest ja ei viitsi olla seal ja samas teistel päevadel on megatore ja saab nalja täiega. Aga peale 9-10h-seid vahetusi valutavad mu tallaalused alati räigelt. Ma ei teagi, kas asi on halbades jalanõudes või milles, aga see on suht häiriv eniveis.
Rohkem polegi midagi eriti rääkida...ja järgmised kuu aega te minust vist eriti midagi ei kuule ka (mitte et see midagi uut oleks:D), sest ma tööööööötan.
Aaa...see ka, et meil on lõppude lõpuks kodus nett ja see on nüüd tasuta ka, agaaaa piiratud kasutusajaga ofkoors, alati peab ju mingi konks olema.

Mul on enne tööle minekut 2h aega ja mõtlesin, et uuendan blogi veits (tähendab kirjutan teksti wordis valmis ja laen mingi hetk raamatukogus netti üles). Täna rääkisime oma majahaldajaga, et tahaks ikka siin ka netti kasutada, ta pidi uurima, miks netti ei saa ja asja korda ajama – can’t wait.
Ma olen räige laiskvorst vahepeal, magan kella 13-ni, siis lebotan niisama ja siis õhtuks tööle. Täna viitsisin end vähemalt jõukasse vedada. See nv on ju munadepühad ka, mis tähendab seda, et töö-töö-töö, ma ei kurda tegelt, sest suht head tunnid sain, ainult 1 päev see nädal olen closing shiftis ja enne 11 hommikul ei pea ka ükski päev alustama. Reedel plaanime Kadriga välja minna, sest pühad ikkagi ju ja kõik tähistavad. Reede õhtul lõpetan töö juba 19-st ja laupäeval alustan 15-st, seega ei pea väga muretsema. Eelmine neljapäev, kui Kadriga klubis käisime, oli nii lõbus, et ma ei suuda reedet ära oodata. No pm oli nii, et neljapäev oli mul eelmine nädal vaba ja terve nv töötasin jälle, mõtlesime siis, et savi lähme neljapäeval välja, kuskil ikka on hea pidu. Saime tänaval mingi lambitüübiga tuttavaks, sest hakkasime temalt soovitusi küsima, kuhu minna, kuna ta oli kohalik. Ta tuli meiega trammi peale ja juhatas mingisse klubisse, kus oli suuuht pikk järjekord ukse taga. Ma muidugi pudelist veinist juba parajalt heas tujus, lähen siis turvadega rääkima, et mis värk on, saime sellest järjekorrast ette, aga tuli välja, et sees oli VEEL üks järjekord. Seal ootasime mingi pool tundi vähemalt, Kadril oli jumala kopp ees juba, aga õnneks sai ta juhuslikult selle koha mingi mänedzeriga tuttavaks ja saime jälle järjekorrast ette veits. Kõige tipuks pidime veel 20 doltsi sissepääsu eest ka maksma:S aga vähemalt see mänedzer andis meile joogiflaikusid. Pidu oli üliiiiiikõva –megapalju rahvast, super muusika, kõik tantsisid – ühesõnaga väga lahe oli. Koju jõudsin ka alles peale 5 hommikul. Järgmise päeva õhtul pidin tööle minema...terve päev möödus mulli sees, liigutada absoluutselt ei viitsinud. Aga vähemalt oli see õhtu seda väärt.
Meil on üks megatore majanaaber – jaapani tüdruk Mika, kes töötab sushirestos ja toob mitu korda nädalas hunnikutes sushit koju kõigile söömiseks – jeeeee, enam ei pea sushi eest maksma. Miks ma seda praegu lampi räägin? Sest ta just tuli koju kotitäie sushiga ja kutsus mind sööma seda:D
Vaatan vaikselt pileteid Eestisse ka iga kord, kui netis käin, aga siiamaani pole veel sobival kuupäeval odavaid pileteid leidnud. Andke teada, kui keegi kuskil mingit head pakkumist näeb (Austraaliast Euroopasse üldiselt, ei pea just Eestisse olema).
Ma ei tea, kui paljud Kadri blogi loevad, aga igaljuhul ta mainis seal, et me nüüd tahaks oma vabal ajal veits kultuursed olla. Melbourne’i akvaariumis juba käisime – mitte midagi väga erilist, aga tore oli. Ja meganunnusid pingusid nägime. Järgmine plaan on vist Hairspray muusikali vaatama minna, see jookseb siin kuni maini, loodan, et saame ikka piletid. Kuigi see suht kallis, üle 100 doltsi, aga usun, et see on seda väärt.
Ei oskagi rohkem kirjutada midagi väga. Sausau.
NB! Tuli välja, et ruuter on katki ja alles järgmisel nädalal pidi uus saabuma ja raamatukokku netti ka nüüd kuni järgmise neljapäevani ei saa – munadepühad ju.

Ma ausalt öeldes ei mäleta, millest ma viimati kirjutasin ja netti mul ka hetkel pole siin (kirjutan wordis), et saaks kontrollida blogist, aga üritan õigest kohast jätkata. Esimene suur uudis on see, et nüüd on mul LÕPUKS isiklik läpakas ja seega saan tihedamini netis käia..kuigi arvestades seda, et ma juunis juba koju tulen ilmselt, on see suht kasutu:D. Läpaka kättesaamine oli ka üks suur jama. Tellisin läpaka netist delli kodukalt, sest nii tuli odavam ja siis sain värvi ka valida. Esialgu pidi siis läpakas kohale toodama u 2 nädalat peale tellimist, siis üks päev enne kohaletoimetamist helistatakse, et peavad veel ühe päeva edasi lükkama – no okei, pole hullu. See delivery tüüp pidi tulema 9 ja 13 vahel, ootan siis..ma pidin veel 13ks tööle minema, aga mul nii lühike maa siit minna, et ainult 10min varem pean liikuma hakkama. Ootasingi viimase sekundini pm, aga kedagi ei tulnud. Helistasin siis peale tööd ja tuli välja, et see tüüp oli tulnud kell 13.30...no tere hommikust, hiljaks jäi ju. Pärast suuri helistamisi sain endale uue delivery reedeks organiseerida (algselt oleksin juba esmaspäeval pidanud arvuti kätte saama). Reede hommikul kell 11 helistab delivery tüüp, et ta ei leia mu maja üles, lähen siis pidzaamas ja padja näoga selle suure shopingu tänava nurga peale vastu talle – JESSSS! Sain arvuti kätte lõpuks. Lippan rõõmsalt tuppa ja hakkan karpi lahti harutama – HAHA, vale arvuti, mingi hiigelsuur must läpakas, minu pisikese roosa notebooki asemel. Helistasin siis delivery firmasse jälle, nad saatasid tüübi tagasi ja ma sain lõppude-lõpuks õige arvuti kätte, aga ma tõesti ei oodanud, et pean sellise kadalipu läbima. Nüüd muidugi ei tööta meil nett kodus...enne on Kadri oma läppariga kogu aeg netti saanud ja kohe, kui mina arvuti kätte saan , hakkab nett trikke tegema.
Nii, ma siis räägin oma huvitavast elust ka. Pm käin täiskohaga tööl, kuskil 35-40h nädalas, aga enamasti töötan õhtuses vahetuses, seega enne 16-17 tööle minema ei pea ja 2 vaba päeva on ka tavaliselt – täitsa rahul olen nii. Tööl olen suhteliselt sisse elanud juba...vahepeal paar konflikti oli mõne bitchiga, aga praeguseks olukord ok ja enamusega saan megahästi läbi. Plaan on selline, et töötan seal nüüd juuni alguseni, kuni meie üürileping läbi saab ja panen raha kõrvale kogu aeg. Siis juunis lendan Cairnsi ja tripin mööda idakallast Brisbane’i ja üritan näha ja teha kõike, mida pole jõudnud – sukeldumine Great Barrier reefil, purjetamine Whitsunday saartele, safari Fraser Islandil, surfamine Noosas või Rainbow beachil. Arvestan kuskil 2 nädalat selleks ja siis Brisbane’ist hakkan Eesti poole lendama...nagu oleks ringi peale teinud – alustasin Brissis ja lõpetan ka seal. Ma muidugi ei tea, kas kõik nii välja kukub, aga plaan on selline igaljuhul. Preagu üritan juba soodsalt pileteid Eestisse leida...hetkel pole veel õnne olnud, aga hoian airasial ikka silma peal.
Peol oleme ka ikka üritanud käia, Kadri rohkem, mina vähem, aga tavaliselt ma töötan nv-del ja nädala sees on suhteliselt vaikne. Viimane „pidu“ lõppes nii, et peale 2 pudelit veini mina peole ei jõudnud, jõudsin ainult koju magama. Siin peaks sügis nüüd olema ja ilmad vaikselt lähevad külmemaks, aga viimane nädal on küll nagu kesksuvi olnud, päike särab ja üle 25 kraadi pidevalt...täna on pilvisem juba kahjuks.
Ok, ma lähen nüüd kasutan pühin tolmu oma jõusaalikaardilt, see nädal pole jõukasse jõudnudki veel. Wish me luck:D

MELBOURNE!!!

L6puks saime sealt farmist minema! Viimased 3 n2dalat Milduras ei teinud ma absoluutselt farmit88d. Leidsin seal pisikeses linnas ettekandjat88 endale itaalia restos ja t88tasin seal t2iskohaga, et raha s22sta v6imalikult kiiresti. 3n2dalaga sain nii palju kokku, et saime 2ra tulla Mildurast. L6pus olid veel parajad draamad seal. See tyyp Larry, kes meile farmit88d ja transporti organiseeris ytles, et me j2ime talle v6lgu veel midagi, siis kui bussis juba olime ja melbsi poole s6itsime, helistas ja s6imas kadril n2o t2is, lubas yles otsida meid :O hahaaa..naljatilk, kui yldse keegi kellelegi midagi v6lgu j2i, siis tema meile. Aga no see selleks. Melbourni j6udsime eelmisel esmasp2eval ehk siis t2pselt n2dal aega tagasi. Esimesed 5 p2eva elasime yhe s6bra (Andy) juures, keda teadsime tinbillyst. Vedas, sest hostelid siin megakallid ja enamus olid 2ra bookitud ka juba. "Meeldiv" yllatus Andy juures oli see, et tal elas toas peopesasuurune(!!!) huntsman 2mblik, keda ta ei lubanud 2ra tappa...suhtus sellesse elukasse nagu oma kodulooma. Ei pea vist mainima, et esimesel 88sel magasin kokku umbes 3h, sest 2rkasin umbes iga poole tunni tagant yles, et kontrollida, kus see loom on ja ega ta minu peal pole. L6puks harjusin juba enam-v2hem 2ra. Laup2eval kolisime oma koju:) T2ielik 6nn oli, et leidsime nii kiiresti nii viisaka elamise. Yyrime Kadriga kahe peale (Janet lendas Perthi) tuba yhes sharehousis, peale meie elavad seal veel yks inglise paar, yks austraalia tyyp ja veel yks paarike. Piirkond on SUPER - pm 2 sammu kaugusel yhest p6hiliselt shopingu- ja peot2navast. Tuba ise on suht v2ike, aga tuba ja maja m6lemad on megailusad - vastrenoveeritud. Toas on suuuur 2-inimese voodi. Yhes6naga naudime, et meil on OMA KODU. Avastasin kodu l2hedal raamatukogu ka, kus ma saan TASUTA netis k2ia, ainuke asi on see, et max 1h p2evas ja enne peab registreerima. Vaikselt hakkasime Kadriga t88d ka otsima, ta sai endale juba t2naseks proovip2eva, ma v6tan rahulikult veits, sest viimased 3 n2dalat Milduras rabasin t2iega. Paar cv-d olen jaganud v6i meilinud kyll, aga v2ga aktiivne pole olnud. Kui keegi selle n2dala jooksul yhendust ei v6ta, siis hakkan rabelema. Melbourne ise on superkift linn - suur, multikultuurne, palju noori. Kahju ainult sellest, et Austraalias hakkab talv tulema ja seega l2heb kylmaks, viimased paar p2eva on 30-kraadi kanti olnud, aga yldiselt v6ib varsti oodata ilmu sinna 10-kraadi kanti ja mul pole ju jopet ega jakki ega saapaid, ainult kleidikesed, seelikud ja topid. Plaan on muidu selline, et j22me 3ks kuuks siia ja siis vaatame edasi, sest yyrileping kehtib 3 kuud. Ma ilmselt hakkan juunis Eesti poole liikuma, 100% siiski kindel pole veel. Igaljuhul seda tahtsingi 6elda, et elasin farmi yle ja nyyd on elu suht lill j2lle:)

Pääris palju on nüüd vaja järgi (järele? hahaa:D) kirjutada. Anyways, jõulud veetsime Tinbillys, erilist jõulutunnet küll ei olnud, aga vähemalt olime koos sõpradega ja jõululaud oli ka kaetud. Peale söömist hakkasid kõik jooma - mitte just tavaline julutraditsioon, aga see vist backpackerite moto mingil määral - kui sa ei tea, mida teha, siis joo gooni:D. 27. jaanuaril hakkasime Sydney poole roadtrippima, et aastavahetus seal veeta. Rentisime koos 2 iiri tüübiga (Hugh ja Brendan) auto ja sõit võis alata. See roadtrip on küll vist üks lõbusamais mälestusi hetkel mul. Huumorit sai rohkem, kui naerda jõudsime. Üldse tahaks veel jõuda mõned roadtripid teha siin, sest see kõige lahedam ja lõbusam viis reisimiseks. Ja siis näeb loodust ka rohkem ja saab ise valida kohti, kus kauem peatuda. AV veetsime siis Sydneys, sellega oli ka paras jama alguses, sest MITTE KUSKIL ei tohtinud linnas alkoholi tarbida, lõpuks läksime Bondi beachi lähedale kuskile golfiväljakutele ja tuli välja, et see oli väga õige otsus, superilus vaade ja tagasi jalutades saime David Guetta kontserti ka kuulata:D. Sydneys oli üldse tore tegelikult, käisime rannas, tsillisime niisama. 10. jaanuaril tulime Mildurasse (piirkond Victoria ja NSW osariikide piiril), et farmis töötada. Esiteks olime täiesti pankrotis ja raha oli vaja, ning sydneys oli võimatu kuskil tööd ja elamist leida, kui raha üldse pole, teiseks tahtsime teha oma farmi tööpäevi 2. aasta viisa jaoks (selleks on vaja 88 päeva farmis töötada), mitte et ma kindlasti jään teiseks aastaks, aga tahaks, et see variant olemas oleks. Mildura on meie jaoks suht rist ja viletsus olnud. Vahepeal saime 5 päeva teha normaalset tööd inimliku palga eest - korjasime ja puhastasime viinamarju. Aga kogu ülejäänud aja oleme rüganud orjatööd teha mingite sandikopikate eest. Üleeile näiteks korjasime 40-kraadise kuumusega kasvuhoones (kui välja on 40 kraadi, siis sees on 55, reaaalne saun) paprikaid. Tavaline on see, et ärkame kell 5.40, sest meid lubatakse 6.30 peale korjata ja siis ootame kuni 8-ni, sest keegi ei tule. Tegelikult selle kuumusega on hommikuti tõesti parem töötada, aga mulle on loomuvastane nii vara tõusta. Igaljuhul, praeguseks oleme olnud siin 2.5 nädalat ja plaanime umbes kuuks ajaks veel jääda, loodame, et selle ajaga saame mingi arvestatava summa kokku, et edasi Melbourni liikuda. Täna on meil vaba päev ja eile oli rahvuspüha siin - Austraalia päev - seega eile õhtul käisime esimest korda väljas. See linn on suht pisike, aga kõik eluks vajalik on olemas, klubid ja baarid ka. Ja backpackereid on ka palju. Suht mõnus oli üle pika aja väljas käia ja mitte töö pärast muretseda ja ennast lihtsalt hästi tunda. Mingi karaokeõhtu oli, nalja sai igaljuhul:D. Täna ei teagi veel, mis teeme...naudime vist lihtsalt vaba aega. Tegelikult mulle meeldib siin ja ma naudin neid seiklusi, aga vahepeal on lihtsalt stressilevelid veits kõrged.
Päikest teile sinna ikka!:)

J6ululaup2ev

Ma vist mainisin eelmises postituses, et oleks vaja kiiiiiresti t88 leida ja mul vedas t2iega. Juba 2.p2eval peale brissi maandumist hakkasin cv-sid jaotama ja p6him6tteliselt esimene restoran, kuhu sisse astusin vajas t88tajaid ja sain juba j2rgmiseks p2evaks proovika. Alates eelmise n2dala kolmap2evast olen IGA p2ev t88tanud, vahepeal 11h-sed t88p2evad, jalad olid vahepeal t2iesti villis ja selg ka l2bi omadega. Restoran ise on suht fancy, peab musti viikareid ja valget triiks2rki kandma, suht suur ka - 400 kohta, seega ringi saab joosta. Aga ma olen mingi kylmetuse endale korjanud kuskilt ja t2na oli v2ga niru olla, seega sain varem vabaks, oleks pidanud j6ululaup2eval kella 22-ni 6htul t88tama. Aga see oleks suva tegelt olnud, sest siin t2histatakse j6ule 25. detsembril ju.
Pean l6petame hetkel, aga ILUSAID J6ULE!!!

FIJI!!!

Täna on siis meie eelviimane päev Fijil... aeg lendab. Ma ei oska seda lihtsalt sõnadesse panna, kui SUPERLAHE on Fijil olnud. Üritan siis algusest alustada. 27. Novembril lahkusime Nimbinist, et veeta üks öö Byronis ja siis suunduda Brisbane’i poole. Byronis ööbisime Grete ja Madise juures (eestlased, kellega täiesti lampi Byroni tänaval tutvusime). 28. Novembril hakkasime Brisbane’i poole HÄÄLETAMA, sest tahtsime bussiraha (30 dollarit) kokku hoida. Alguses läks veidi aega, aga mingi auto võttis lõpuks peale, kahjuks tuli poole tee peal välja, et nad brissi ei sõidagi, seega pandi meid minig lambikohas kiirteel maha...no selge, uuesti hääletama siis, seekord võtsid õnneks peale megalahedad tüübid, kes viisid meid otse Tinbilly ette. Nii super oli jälle kõiki näha:D istusime baaris ja lihtsalt rääkisime juttu. Me olime Kadriga Nimbinist kanepiküpsiseid kaasa ostnud ja otsustasime neid siis proovida, koosmõju alkoholiga oli selline, et Krissu magas magusat und kell pool 21 õhtul...nii palju siis pidutsemisest. Kell pool 1 öösel tõusin korra üles, aga selleks ajaks hakati juba baari sulgema. Teisel õhtul olin targem ja püsisin ilusti kella 5-ni hommikul üleval, iiri tüübid jälle laulsid pool ööd ja tinistasid kitarri (ja bandzot:D) – ühesõnaga fun oli. Kolmanda öö eest tinbillys me ei maksnudki, sest 5 paiku hommikul pidime lennujaama liikuma hakkama ja mõtlesime magama mitte minnagi, lihtsalt elutoas tsillida ja juttu ajada, kotid panime staffi tuppa. Aga mingi hetk tuli ikka hull uni peale, seega paar tundi ikka magasime staffi toas vabades voodites ja siis hommikul esimese rongiga lennukasse, megaväsimus oli, lennukis ka magasime terve tee. Esimesed muljed Fijil – niiiiiiiii palav. Lennujaamas ootasid mingid tüübid lilleliste särkidega ja laulsid fiji keeles. Ootasime tükk aega oma pick-up bussi, sest olime selle viimasele hetkele jätnud ja seega pidime lennujaamast nedega uuesti ühendust võtma. Lõpuks kui hosteli jõudsime jäi suu lahti, sest see rand, mida hosteli kodulehel reklaamiti, oli väga kaugul sellest, mida me kohapeal nägime. Tuli välja, et Nadil (linn, kuhu maandusime) polegi ilusaid randu, seega tühistasime oma 5 öö bookingu ja broneerisime paketi, mis sisaldas endas 4 ööd Robinson Crusoe saarel (edaspidi RCI) ja 4 ööd Mango Bay resortis. 2 ööd veetsime siiski Nadil, tsillisime tüüpidega kõrvalhostelist ja ma sain esimest korda proovida Fiji traditsioonilist jooki – Kava’t – tegu on mingi kuivatatud taimejuurega, mida leotatakse vees ja siis saadakse selline mudavärvi veidi kibeda maitsega jook, mis muudab keele tuimaks, seda juuakse igalpool, selline seltskondlik tegevus. Nii, 3.detsembril siis sõitsime RCI poole, esmamulje ei olnud väga ekstaatiline – väga väike saar (15 minutiga võib ringi peale teha), inimesi oli ka vähe, duši asemel oli dušiotsikuga ämber, joogivett pidi ostma ja see oli 3x kallim, kui linnas, toidud olid õnneks hinna sees. Uskumatu kui palju meie arvamus sellest väikesest saarest 4 päevaga muutus...lõpuks me armastasime seda kohta – neid võrkkiikesid rannas, õhtust kavatseremooniat, kohalikke (Fiji mehed vist ei lõpeta mu üllatamist kunagi), esinemisi, võistlusi ja mänge, lihtsalt lebotamist rannal jne. Inimestest RCI-l nii palju, et algul ei osanudki eriti midagi arvata, aga pärast seda kui teisel õhtul tuleshowd ja tantse nägime, siis kõik naised lihtsalt sulasid. Pole vist asja, mida need Fiji mehed teha ei oskaks – nad laulavad, tantsivad, on head kõigis spordialades ja on vääääga ilusate kõhulihastega:D RCI-l murduvad vist pidevalt südamed. Kuna saar oli suht väike ja inimesi vähe, siis õhtuti istusime koos kohalike töötajatega, jõime kavat, rääkisime juttu, tantsisime, istusime lõkke ümber ja kuulasime nende laulmist – seega oli selline tunne, nagu istuks sõpradega seal. Sealt saarelt oli küll megakahju lahkuda... tahaks kunagi tagasi minna, aga samas siis ilmselt poleks enam neid inimesi seal ja just inimesed tegid selle suurepäraseks. RCI hüüdlause oli muide“ I C U BABY!“ (ehk siis „I see you, baby!“), esimese õhtu kavatseremoonial, kui tutvusime, siis pidi kõik mehed hüüdma seda, kui vallalised naised ennast tutvustasid ja vastupidi. Peale RCI’d läksime siis peasaarel olevasse Mango Bay resorti, koht iseenesest oli isegi ilusam kui RCI, vesi oli tõepoolest kristallselge, aga ma oleksin iga hetk valinud RCI enne Mango Bay’d, sest meil oli seal lihtsalt niiiiii tore. Viimastel päevadel on nüüd veidi vihma ka sadanud ja see on ka tuju alla tõmmanud. Viimaseks ööks tulimegi Nadile tagasi, et vb pidutseda veidi, sest rannas pole padukaga niikuinii midagi teha. Eile samas sadas hommikul padukat, aga siis läks ilm superilusaks ja päevitasime ja läksime snorkeldama...täiesti hull, ma kartsin et ma ei jõuagi enam kaldale, me pidime kaldast päääris kaugele ujuma, sest tahtsime korallriffi juurde jõuda, kus pidi inimsõbralikke haisid nägema, aga riff oli kuskil 400m kaugusel rannast äkki...võib olla ka kaugemal, aga sinna me ei jõudnudki, ujusime küll üle poole tunni, aga hoovused lihtsalt ei lasknud meil eriti edasi liikuda ja samuti oli mõõn, seega paljudes oli kohtades vesi ainult põlvesügavune ja seal ei saa ju snorkeldada..lõpuks ma kõndisin pool teed kaldale, sest olin lestaga oma varbale villi hõõrunud ja pidin lestad ära võtma, suhbteliselt ohtlik ettevõtmine, arvestades, et merepõhi oli kaetud korallitükkidega, mis on skalpellteravad. Nägime siiski mõnda värvilisemat kala ka.. ja erksiniseid meritähti.
Praegu ei jõua rohkem kirjutada, aga FIJI...eelkõige Robinson Crusoe saar on mu ootusi 100kordselt ületanud – tõeline paradiis.

P6him6tteliselt hakkab meie aeg siin Nimbinis t2is saama, ylehomme s6idamegi Byronisse tagasi, oleme yhe 88 seal ja siis juba Brisbane'i poole. Ausalt 6eldes on kopp ees kyll sellest tegevusetusest, m6nus oli natuke l66gastuda ja loodust nautida, aga ma ei j6ua 2ra oodata, et linnamelusse tagasi saaks ja oma Bribane'i s6pru n2eks. Muide vahepeal 6nnestus meil siin Kadriga yks kiire t88ots teha, et veidi lisaraha teenida. Nimelt panime t2navale kuulutuse yles, et otsime yhekordset t88d (lapsehoidmine, akende pesemine, aiat88d jne) ja juba j2rgmisel p2eval saatis yks mees meili (sest meil mobiililevi ju pole siin), et tal on abi vaja rohimisega. Iseenesest midagi rasket polnud, aga 3h rohimist v2sitas 2ra kyll ja tegi selja valusaks. Samas saime selle eest 50 dollarit m6lemad, nii et tasus 2ra kyll.
Mul ei olegi 6iesti midagi kirjutada, sest me t6esti ei tee siin eriti miskit - t2na n2iteks olen enamus p2evast raamatut lugenud, 6htuti vaatame filme tavaliselt ja l2heme suht varakult (23 paiku) magama. Vahepeal oli ilm ka niru, iga p2ev pilvine ja tibutas, aga 3 viimast p2eva on p2ris ok olnud.
Ei teagi, millal j2rgmine kord kirjutada saan, sest pole p2ris kindel, kas me Fijil ka netti p22seme..ja need 2 p2eva, mis me vahepeal Brisbane'is oleme, on ilmselt liiga kiire, et netti minna.

Nimbin

Byron Bay oli suuuuuurep2rane ja sealt oli t6esti kahju lahkuda...kindlasti tahaks sinna veel tagasi minna. Hetkel oleme Byronist u 1.5h autos6idu kaugusel, yhes pisikeses hipilinnas - Nimbin. Linn koosneb yhest t2navast ja suht pommiauk koht on selles m6ttes, et mobiililevi pole YLDSE. Tulime siia, sest meil on vaja raha hoida, mitte raisata ja Byronis on v6imatu mitte raisata, seega oleme siin 1.5 n2dalat, koristame yhes hostelis tasuta majutuse eest ja ei raiska raha. Hostel ise on megaarmas - linnast u 10 min jalutusk2igu kagusel m2e otsas, vaade on miljoni dollari v22riline, aias on v2ike bassein, l2heduses on matkarajad, ymbruskonnas v6ib n2ha k2ngurusid (Kadri n2gi yleeile yhte). Hostel ise on rohkem nagu kodu - m6nus elutuba pehmete diivanitega, armas k66k, v2he inimesi ja k6ik on s6bralikud. T88 pole ka kontimurdev, umbes 2h igal hommikul housekeepingut (pm linade vahetamine, tolmuimejaga yle k2imine jne). Aga ma arvan, et umbes n2dalaga tyytab see kohjt 2ra, sest see on nii vaikne ja tegelikult siin 6ieti midgai teha pole, v6ib ju DVDsid vaadata, raamatuid lugeda ja bassu 22res peesitada, aga kaua sa ikka seda teed. 6nneks oleme siin ainult 1.5 n2dalat, seega v6tame seda rohkem l66gastumise ja puhkusena.

11.11.2010 Neljapäev
Viimased 2 nädalat tööl olid tõepoolest väsitavad, olin omadega täiesti läbi. Viimasel nädalal palusin veel Eimear’il ühel päeval mind asendada, sest olin füüsiliselt täiesti surnud ja külmetunud ka veel. Nüüdseks on õnneks kauaoodatud puhkus alanud. Viimastel päevadel Brisbane’is käisime väljas ja veetsime aega oma sealsete sõpradega. Päris kahju oli kõigile head aega öelda. Õnneks läheme detsembri alguses paariks päevaks Brisbane’i tagasi, sest 1. detsembril läheb Brisbane’ist meie lend FIJILE!!! Jepp, leidsime netist üliodavad piletid ja booksime 12-päevase puhkuse Fijil. Hetkel oleme Byron Bays, mis on täielik backpackerite paradiis – suuuuuuurepärane rand, pisike armas linnake, kõik kohad on täis noori surfereid. Saabusime siia eile (kolmapäeval), praegu oleme bookinud hosteli kuni laupäevani, sest laupäev vastu pühapäeva oli hostel täis, kui soovime siia kauemaks jääda, siis võimalik, et magame laupäeva öösel rannas ja pühapäeval tuleme taas hosteli. Tegelikult on Fiji reisini veel nii palju aega, et võiksime vahepeal mingi kiire juhutöö leida. Sest kui 3nädalat lihtsalt ringi tripime ja hostelides ööbime, on meil detsembri alguseks veits kitsas rahaga. Peale Fiji’t on ilmselt plaan Sydneysse minna, sest tahame seal niikuinii aastavahetuse veeta ja oleks mõttekas varem kohale minna ja töö ja elukoht seal leida.
Tegelikult võiks ilmselt pikemalt kirjutada halloweeni nädalavahetusest tööl ja üldse viimastest päevadest tööl, aga facebookis on paar pilti üleval ja need ütlevad vist juba piisavalt.
Päikest siis ikka:D

29.10.10 Reede

Teisipäeva hommikul sõitsime Kadriga Byron Bay asemel siiski Surfer’s Paradise’i, sest tuli välja, et edasi-tagasi sõit Byronisse oleks juba pea 70 dollarit, pluss ööbimine jne, et ei tasuks ära. Surfer’sisse saime edasi-tagasi ainult 16 doltsiga. Kui teisipäeva päeval sinna jõudsime, oli küll soe, kuid veidi pilvine, seega päevitamise lükkasime edasi. Jalutasime niisama linnas, shoppasime (ma sain soodukalt 2 kleiti 30 dollariga, nii hea meel oli, sest olin juba tükk aega endale ilusat kleiti otsinud), käisime randa vaatamas. Mingi hetk läksime Subwaysse, sest Kadri tahtis võileiba osta, arutasime siis leti ääres, et mida osta ja järsku ütleb kutt kassa tangant: „Oo, eestlased!?”. Meil jäid suud tõesti lahti, kui random saab olla – astume sisse täiesti suvalisse subwaysse surfer’sis ja just see tüüp on eestlane. Tegelt ta vist oli sündinud Eestis, üleskasvanud Rootsis ja nüüd elab Austraalias, rääkis eesti keelt aksendiga, aga aru sai kõigest. Teisipäeva õhtul läksime koos selle hosteli, kus ööbisime, inimestega linna peale. Hostel korraldas mingi linnamineku, tasuta sissepääs ja esimene jook. Päris tsill oli, kuigi oli teisipäev, suhtlesime inimestega, mängisime piljardit, kuulasime karaoket. Aga mingi hetk tuli väsimus peale ja läksime hosteli tuttu. Hommikul kella 9.30-st üles, et check out teha, järjekordne üllatus oli see, et meie toas oli üks eesti backpacker – maailm on väike ikka. Et kolmapäeval oli megailus päikseline ilm, otsustasime randa minna. Peesitasime päikse käes ja nautisime vaadet, järsku vaatan, et kaldast kuskil 5m kaugusel paistis veest uim... algul mõtlesin, et kujutasin ette, aga siis nägin uuesti, no selge – HAI!!! Pidin südameataki saama, aga siis tul välja, et hoopis delfiinid möllasid seal lainetes. Täiesti uskumatu, nad olid nii lähedal rannale, et oleks saanud paitama minna. Surfer’s Paradise on muide täiesti õige nimi sellele kohale, sest lained on täesti meeletud. Seistes põlvini vees lööb laine üle pea ja kisub nii hullusti kaasa, et püsti küll ei jöö ja bikiinid ka selga ei jää:D. Peale 2h rannas tegime veel linnas väikese tiiru, sõime pannukaid ja suundusime vaikselt tagasi kodu poole. Koju jõudes selgus muidugi, et ma olen taas põlenud, kuigi kasutasin 30 SPF päikesekreemi. Õnneks polnud asi väga hull, määrisin aloe verat peale ja järgmiseks päevaks oli põletus taandunud.
Eile tuli Janet tagasi Brisbane’i, sain temaga kokku, veetsime pool päeva koos, nii tore oli näha ja tema seiklustest kuulda. Eile hommikupoole oli superilus ja soe ilm ja siis järsku selgest taevast tuli selline torm, et asjad lendasid tänavatel, vihma kallas ja 2h pärast oli taas päike väljas:D – selline muutlik ilm siin ongi.
Selle nädala lõpuni töötan kõik päevad. Eile alustasin 19-st, baaris oli rannapidu jälle, päris tsill oli. Alguses tundus, et tuleb uimane õhtu, aga mingi poole 22-st läks nii kiireks, et kuni sulgemiseni ei jõudnud hinge tõmmata. Kuskil kella 2-st saime vabaks, käisime veel duši all, rääkisime uue toakaaslasega ( šotlane Ian) juttu ja kuskil poole 4-st jäin magama. Täna ja L, P lähen 16 tööle ja ilmselt sulgen ka kõik päevad, seega tuleb raske nädalavahetus, eriti arvestades, et halloween on tulekul, aga vähemalt tuleb palju töötunde. Me pole veel ametlikult ülemustele öelnud, et 1.5 nädala pärast lahkume, aga kui keegi on küsinud, siis vastama ja jutud liiguvad. Eile rääkisimegi 2 manageriga, nad küsisid, etr kas läheme tõesti ära. Ma ei teadnudki, et me siin nii hinnatud oleme, sest alguses kuulsime ikka paar korda, et oleme liiga aeglased vms. Aga manager ütles, et iga kord, kui on mingi kriitika olnud,oleme parandanud ennast ja see ongi superhea. Ja lisaks sellele, et oleme head töötajad, pidime hea iseloomuga olema, seega on eestlastel nüüd hea maine siin:D Ja kui kuskil hätta jääme, on meil siin alati töö olemas. Samuti saame siit kindlasti head soovitused kaasa järgmiste tööde jaoks.
Üks lahe lugu veel. Nädala alguse poole läksid 2 sõpra edasi põhja poole. Saime siis nedega veel viimasel õhtul kokku ja läksime välja jalutama. Jalutasime laguuni äärde –tehisrand kesklinnas, palmid ja basseinid, megailus koht. Öösel ma polnudki seal käinud, tõesti superilus oli –värvilised tuled, sillerdav vesi. Tee peal nägime veel puu otsas opossume ja nahkhiiri – opossum tekitas erilist poleemikat poiste seas, tuli välja, et nad polnud varem näinud sellist looma:D. Istusime siis vee ääres ja järsku kuuleme kuskilt kõlarist, et siin ei tohi öösiti istuda, tohib ainult läbi jalutada. Kõik olid jumala üllatunud, kes see on, kust ta näeb meid. Küsisime siis kõva häälega, kes sa oled ja kus sa oled. Selle peale tuli vastus: „Olen opossum Bob ja jälgin teid puu otsast”. No nalja sai igatahes.
Aga jah, hoidke siis pöialt, et ma selle nädalavahetuse üle elaks.
Kallid ja tervitused!

Nii, mis siis viimase paari päevaga huvitavat on toimunud... Esmaspäeval sõitsid Kadri ja Meghan terveks päevaks Surfers Paradise’i, mis on umbes 1h rongisõidu kaugusel, aga kuna mul oli vaja kella 5-ks tööl olla, ei saanud ma kaasa minna. Aga et päikselist päeva mitte rasiku lasta, käisin ikkagi laguunis päevitamas. Laguuniks kutsume Brisbane’i kesklinna rajatud tehisranda, kõik on olemas – palmid, valge liiv ja helesinine vesi. Teisipäeval pidin ka algselt tööl olema, aga kuna ilm oli superilus taas, küsisin, kas keegi tahab vahetada ehk ja Eimear oli nõus, seega sain teisipäeva vabaks ja selle asemel töötasin neljapäeval (täna). Teisipäeval käisime Kadriga shoppamas veits (ei ostnud eriti midagi, säästurežiim siiski) ja taas laguunis päevitamas. Eile (kolmapäeval) olin tööl jälle, õnneks oli baaris suht busy ja igav ei hakanud. Kordagi ei jõudnud niisama ringi vahtida. Õhtu tegi ilusaks ka see, et ma täiesti lampi mingilt vennalt 50 AUDi (=550.- umbes) tippi sain. Tüüp ostis ühe joogi ainult ja andis mulle lihtsalt niisama 50 doltsi...pole paha. Kadril oli eilne vaba ja ta tahtsis välja minna, veenis mind ka kaasa tulema. Pidime down underisse minema (üks tüüpiline backpackerite baar siin), lõpetasin töö pool2, kiire dušš, riietevahetus ja pint gooni ning oligi minek. Kohale jõudes selgus, et baar oli pooltühi ja enamus seal olijatest mehed..seega ei tundunud väga ahvatlev, olime seal alla poole tunni ja tulime tulema. Hosteli tagasi jõudes tšillisime veel töökaaslastega ja tegime niisama nalja, enne 4 oli mul juba täielik unekas ja läksin tuttu ära. Täna ärkasin 13 paiku, hommikusöögiks riis hakkliha, tomatikastme ja šampinjonidega (päeva tähtsaim (loe: ainuke korralik) eine siiski) ja pool šoksi, mille baari turvamees mulle eile töö ajal ostis. Tänane tööpäev tõotab ka lõbus tulla – baaris on beach party ja wet t-shirt’i võistlus. Samas siin ei tea kunagi ette, kas tuleb kiire õhtu või ei..nii et eks näis. Reede ja laupäev on mul vabad, reede õhtul lubasin ühtede tuttavatega välja minna, keda teame juba sellest ajast, kui siia hosteli kolisime, nad elasid ka alguses siin, aga nad visati välja, sest nad olevat liiga lärmakad olnud ja palju joonud....enamus joovad siin peaaegu iga õhtu, nii et ilmselt oli see veidi liialdatud. Igaljuhul lähevad need tüübid esmaspäeval banaanifarmi tööle ja reedel oleks siis nagu tsau-tsau-pidu. Pühapäeval töötan jälle ja järgmine nädal saan ka pääääris palju töötunde, sest Meghan lõpetab töötamise, ta tahab edasi liikuda Melbourni. Me Kadriga otsustasime ka suht kindlalt ära, et liigume kuskil 2 nädala pärast edasi. Vaatasime juba gumtree’st töö- ja elukohakuulutusi surfer’s paradise’s ja byron bay’s ning saatsime isegi ühele tüübile kirja, kes tuba välja üürib...vaatab, mis saab. Tegelikult mulle meeldib siin töötada, aga kui vaiksed õhtud on, on tõepoolest igav ja kui kõik, kellega me siin sõbraks oleme saanud, liiguvad edasi, siis ei näe meie ka enam põhjust jäämiseks. 2 nädala pärast peaks juba piisavalt raha ka olema, et paar nädalat muretult elada. Teine põhjus, miks ma sellest tööst tüdinenud olen, on see, et viimased 2 nädalat on mu parem õlg IGA kord kui ma tööl olen valutanud. Ja see on tõesti selline piinav närvivalu. Lasin kahel töökaaslasel massaži teha (üks oli korea poiss, kes oli tõesti osav), aga see ei aidanud, täna käisin apteegis ja ostsin põletikuvastast geeli, apteeker soovitas ka vältida raskete asjade tõstmist – jaa , kindlasti, ütlen tööl, et sorri, ma ei saa klaasireste ega kaste ega jää-ämbreid tõsta...õigupoolest ma ei saa mitte midagi tõsta...jääb ära siiski. Loodan lihtsalt, et tegu pole mingi püsiva asjaga.
Tervitused ja kõik muud toredad asjad!
PS! Hilised sünnaõnnitlused, Ulla! Loodetavasti oli võimas pidu;)


REEDE

Nii, eilne Beach Party baaris oli päris ok, aga märja t-särgi võistlusest võttis ainult kolm tüdrukut osa..manager siis üritas meid Kadriga ka veenda osa võtma, auhind oli tegelikult ahvatlev - 200 AUDi sulas kätte ja langevarjuhüpe:D, aga me ütlesime ei siiski.
Tänasest veel nii palju huvitavat, et üks mu toanaaber, kes õpib siin moedisaini, tahab osa võtta tema ülikoolis toimuvast kleididisainimise võistlusest ja palus mind modelliks. Algul ma ütlesin kindlalt ära...aga siis lubasin mõelda, sest juba 3 inimeset on öelnud, et see oleks superlahe kogemus ju...ja kleidi saaksin ka tasuta omale:D.
Täna on reede õhtu, nii et läheb peoks, sest mul üle pika aja reede ja laupäev mõlemad vabad. Homme pidi ilus ilm ka olema, siis saangi päevitades peavalu välja magada:D
Sausau!

Jajaa, tean küll, et pole kaua kirjutanud...

See on siis mu esimene postitus Austraalia pinnalt. Täpselt kuu aega on möödas mu eelmisest postitusest. Mu netikülastused on siin suhteliselt harvad ja lühikesed, samuti pole mul endal läptopi kaasas, seega pole tõesti jõudnud blogi kirjutada. Postiivne külg: nüüd on vähemalt kogunenud sündmusi, millest kirjutada.
Töö leidsime Kadriga juba esimesel nädalal. Töötame mõlemad ühes backpackerite hostelis asuvas baaris (Tinbilly’s). Töö on lahe, inimesed veel lahedamad, ainuke negatiivne asi on see, et raha väga palju ei teeni. Kuna see koht peab ennast üleval backpackeritest tööjõu abil, siis selleks, et siin töötada, peame ka siin hostelis elama ja elamine „maksab” 18 töötundi. Seega, kui töötan näiteks 35h nädalas, siis palka saan ainult 17h eest, ülejäänu läheb elamise katteks. Õnneks on tunnitasu päris kopsakas, seega väga ei virise. Tõenäoliselt novembri lõpus tahame siiski edasi liikuda, sest tahaks Austraaliast ka muud näha, kui ainult suurlinna. Seni üritame raha säästa, et vähemalt kuu aega saaks muretult reisida. Aastavahetuse tahaksime Sydneys veeta, eks näis kas see ka õnnestub. Plaane pole siin väga mõtet teha, kõige lahedamad asad juhtuvad spontaanselt.
Tööst nii palju, et töötame baarileti taga, midagi keerulist ei ole, teeme lihtsamaid kokteile ja laseme kraanist õlut. Alguses oligi vist kõige keerulisem kassaaparaat selgeks saada. Aa...ja loomulikult klaaside suurused (mitte väike, keskmine ja suur, vaid pot, schooner ja pint) ning õlude nimed ja igasugused „toredad” lühendid ja nimetused (j.d&coke – jack daniels coca-colaga, TED – toohey’s extra dry, snakebite – siidri ja õlu segu vaarikasiirupiga jne). Peaaegu kogu aeg töötame õhtustes vahetustes, s.t. alustame kuskil 17-st ja sulgeme tavaliselt enne 2 öösel. Tegelikult sulgeme varem, aga koristamine võtab ka vähemalt pool tundi aega. Seetõttu on ka keeruline netti jõuda, sest õhtul, kui teil on hommik (7h ajavahet), oleme me tööl ja meie hommikupoolikul on teil öö. Ja kuigi me oleme tavaliselt surmväsinud peale tööd, siis enne kella 4-5 me magama ei saa, sest me jagame ju tuba 3 poisiga, kellel on kõigil eri graafikud - kes tuleb kell 7 hommikul peolt ja otsustab maailma kõige kõvemini norskama hakata, kes otsustab kell 3 öösel jalutuskäigule minna (loe: kanepit tõmbama – siin on üldse kanep väga populaarne) ning kellel lihtsalt on igav ja jutustab hommikuni. Seega ei ärka me tavaliselt enne 14 ja siis esimesed tund aega on üliuimane olla, dušš ja hommikusöök ja ongi juba vaja tööle minna. Tegelikult tahaks veidi varem ärkama hakata, jõuaks päeva ka nautida. Täna oli üks väheseid ilusaid ilmu muide – 23 kraadi, päike säras ja taevas oli pilvitu. Eile oli küll ka päikseline, aga tuul oli nii tugev, et tekkis tornaadohirm. Viimased 2 nädalat on meil siin iga päev padukat sadanud, kogu Brisbane’i ümbrus oli vahepeal üleujutatud, viimase 60 aasta kõige hullemad vihmad pidid olema.
Kogu oma palga üritan kõrvale panna reisimiseks, praegu on see enam-vähem õnnestunud, sest elamise eest ju eraldi maksma ei pea ja jooksvad kulutused (toit enamasti) lähevad tipist. Baaris tegelikult väga palju tippi ei jäeta, sest kogu tellimine toimub letist, aga üle 100.- saab õhtuga ikka (oleneb õhtust tegelt, vahel ka 300.-, tipp on ka seetõttu väiksem, et siin kehtib põhimõte, et tipp jagatakse ära). 100.- pole siin tegelikult mitte mingi raha, sest hinnad on niiiii kallid. Lihtsalt näiteks: 1l piima 15.-, päts saia/sepikut 30.-, kilo õunu 40.-, banaanikilo 35.-, viinamarjakilo 75.-, väike topsijogurt 25.-, liiter jogurtit 50.- jne (ja need on veel need odavamad poe oma firmamärgi kaupade hinnad). Hommikuti söön tavaliselt krõbinaid (need on ka ulmekallid) piimaga, sooja toiduna makarone või riisi erinevate purgikastmetega. Suhteliselt nüri, aga kõhu saab täis ja tööpäevadel nkn korralikult õhtust süüa ei jõua. Viimastel päevadel on baaris suhteliselt vaikne olnud, aga enne seda oli pidevalt kiire-kiire, põhimõtteliselt ainult jooksime ringi terve õhtu, vahel polnud aega isegi tualetis käia ega vett juua. Vahel kui väga laisk olen ostan üle tee asuvast subwayst või 7/11-st võileiva.
Inimestest võiks ka rääkida. Algselt olid meie toakaaslasteks Sam(uel), Seb(astian) ja Andy. Sam ja Seb töötavad meiega koos baaris (Seb tegelt vallandati mõnda aega tagasi mingite lollide vigade pärast, aga ta elab veel meiega samas toas). Andy töötas köögis, aga liikus neljapäeval edasi uude kohta, sest siin ei saanud ta piisavalt töötunde. Esimest korda siia tuppa astudes pidime šoki saama – tuba haises rõvedalt (kuskile oli mingi liha kopitama jäetud ja mingis karbis vedelesid läbivettinud riided), oli väääga sassis, umbne ja ilma aknata (tegelt on laes mingi akna moodi asi, valgust sealt tuleb, aga klaas ei ole läbipaistev ja avada seda ka ei saa). Peale mõningaid koristustöid on on tuba elamisväärne, aga enamus põrandapinda on siiski poiste riiete ja muude asjadega kaetud, koristamisest keegi eriti lugu ei pea. Täna kolis sisse üks uus tüüp – Greg (vist), kes töötab nüüd Andy asemel köögis. Tundub päris OK, aga teme oli see tore tegelane, kes hommikul kell 7 norskas nagu 100 traktorit (ma juhuslikult pidin kell 10 ärkama, et tööle minna). Ta pärast vabandas tegelt ja tundis ennast halvasti vist...sest ma mainisin, et ma üritasin teda väga ägedalt raputada ja siis küljele keerata, aga miski ei aidanud. Ma ei saa aru, kuidas ta üles ei ärganud, sest ma tõesti raputasin teda mingi minut aega. Siis on veel teised tüdrukud, kes baaris töötavad: Meg(an), Eimear, Ruth. Saame kõigiga hästi läbi (tüdrukud on kõik iirlased muide, Sam on britt, Seb Kanadast, aga sündinud Tšiilis, Greg ka Kanadast). Minu otsesed ülemused (managerid): Toddy, Kenny ja Brad. Kenny ja Toddy on ülienergilised, alati naeratavad, on megasõbralikud, ei ole üldse sellist tunnet, nagu räägiks ma ülemusega. Meie esimesel või teisel nädalal käisime Kenny eestvedamisel töökaaslastega stripiklubis – see oli päris hea ice-breaker:D. Sam, kes on siin juba vist 2 kuud töötanud, ütles meile päris alguses, et selleks, et ennast siin mugavalt tunda, tuleb midagi kreisit koos teistega teha – ja nii see on.
See tekst on suht segamini ja ebaloogiline vist, aga mul tõesti tulevad kõik asjad täiesti suvalises järjekorras meelde ja nii ma nad kirja panen ka. Hetel ongi aju täiesti kokku jooksnud juba, lähen uurin, mis all baaris toimub (Kadri on tööl).
Ma tõesti ei oska lubada, millal ma järgmine kord kirjutan, aga eks siis kui aega on jälle ja tuhin peale tuleb. Ilmselt ma jätsin mingi 100 asja välja sellest postitusest ja kui keegi midagi küsida tahab, siis postitage kommentaaridesse.

Seniks aga kallid ja päikest teile;)

HOMME!/TOMORROW!

Nii, see on siis minu esimene postitus mu Austraalia blogis. Homme kell 14.50 algab minu teekond Tallinna lennujaamast Brisbane'i poole. Ees ootab 35.5h-ne lend. Esimene vahemaandumine on Milaanos, seal saame (Kadri ja Janetiga - mu reisikaaslased) 5h järgmist lendu oodata, milleks on 6h-ne lend Abu Dhabisse, seal saame taas 4.5h lennujaamas aega parajaks teha ning siis algab 17-tunnine(!!!) lend Brisbane poole (tehnilise vahepeatusega Singapuris). Katre sõnade kohaselt, pidi lend KOHUTAV olema (ta lendas just 2 nädalat tagasi samal marsruudil).
Ma olen küll valmis minema, kuid ei saa öelda, et ma just liiga agaralt ettevalmistustega olen tegelenud. Kott on veel pakkimata, kuid edusamm on seegi, et asjad, mida ma tahan kaasa võtta, seisavad mu toa eri nurkades hunnikutes. Ja vähemalt on mul nimekiri nedest 101-st tegevusest, mis ma tahan veel ära teha.
Hoidke siis mulle pöialt ja palvetage esimese asjana selle eest, et me koos kottidega kohale jõuaks.
Oma läpakat ma kaasa ei võta, nii et regulaarseid postitusi ei tasu oodata.

This is my first post in my Australia blog. Tomorrow at 14.50 starts my journey from Tallinn's airport to Brisbane. I have 35.5 hour flight ahead. The first stopover is in Milan, there we (me with my 2 companions - Kadri and Janet) have to wait for 5h for our next flight to Abu Dhabi, which is 6h long. In Abu Dhabi we once again have a 4.5h stopover and then begins our 17h flight to Brisbane (with a technical stopover in Singapore). My friend Katre who flew the same route 2 weeks ago says the flight was AWFUL.
Although I'm ready to go, I haven't been too eager with the preparations. My backpack is still unpacked but I think that having stuff that I want to take with me all over my room in piles is an achievement. And at least I've made a list of the 101 things that I have to do before I go.
Keep your fingers crossed and let's hope that our baggage arrives with us.
I'm not taking my laptop with me so don't expect regular posts.