29.10.10 Reede

Teisipäeva hommikul sõitsime Kadriga Byron Bay asemel siiski Surfer’s Paradise’i, sest tuli välja, et edasi-tagasi sõit Byronisse oleks juba pea 70 dollarit, pluss ööbimine jne, et ei tasuks ära. Surfer’sisse saime edasi-tagasi ainult 16 doltsiga. Kui teisipäeva päeval sinna jõudsime, oli küll soe, kuid veidi pilvine, seega päevitamise lükkasime edasi. Jalutasime niisama linnas, shoppasime (ma sain soodukalt 2 kleiti 30 dollariga, nii hea meel oli, sest olin juba tükk aega endale ilusat kleiti otsinud), käisime randa vaatamas. Mingi hetk läksime Subwaysse, sest Kadri tahtis võileiba osta, arutasime siis leti ääres, et mida osta ja järsku ütleb kutt kassa tangant: „Oo, eestlased!?”. Meil jäid suud tõesti lahti, kui random saab olla – astume sisse täiesti suvalisse subwaysse surfer’sis ja just see tüüp on eestlane. Tegelt ta vist oli sündinud Eestis, üleskasvanud Rootsis ja nüüd elab Austraalias, rääkis eesti keelt aksendiga, aga aru sai kõigest. Teisipäeva õhtul läksime koos selle hosteli, kus ööbisime, inimestega linna peale. Hostel korraldas mingi linnamineku, tasuta sissepääs ja esimene jook. Päris tsill oli, kuigi oli teisipäev, suhtlesime inimestega, mängisime piljardit, kuulasime karaoket. Aga mingi hetk tuli väsimus peale ja läksime hosteli tuttu. Hommikul kella 9.30-st üles, et check out teha, järjekordne üllatus oli see, et meie toas oli üks eesti backpacker – maailm on väike ikka. Et kolmapäeval oli megailus päikseline ilm, otsustasime randa minna. Peesitasime päikse käes ja nautisime vaadet, järsku vaatan, et kaldast kuskil 5m kaugusel paistis veest uim... algul mõtlesin, et kujutasin ette, aga siis nägin uuesti, no selge – HAI!!! Pidin südameataki saama, aga siis tul välja, et hoopis delfiinid möllasid seal lainetes. Täiesti uskumatu, nad olid nii lähedal rannale, et oleks saanud paitama minna. Surfer’s Paradise on muide täiesti õige nimi sellele kohale, sest lained on täesti meeletud. Seistes põlvini vees lööb laine üle pea ja kisub nii hullusti kaasa, et püsti küll ei jöö ja bikiinid ka selga ei jää:D. Peale 2h rannas tegime veel linnas väikese tiiru, sõime pannukaid ja suundusime vaikselt tagasi kodu poole. Koju jõudes selgus muidugi, et ma olen taas põlenud, kuigi kasutasin 30 SPF päikesekreemi. Õnneks polnud asi väga hull, määrisin aloe verat peale ja järgmiseks päevaks oli põletus taandunud.
Eile tuli Janet tagasi Brisbane’i, sain temaga kokku, veetsime pool päeva koos, nii tore oli näha ja tema seiklustest kuulda. Eile hommikupoole oli superilus ja soe ilm ja siis järsku selgest taevast tuli selline torm, et asjad lendasid tänavatel, vihma kallas ja 2h pärast oli taas päike väljas:D – selline muutlik ilm siin ongi.
Selle nädala lõpuni töötan kõik päevad. Eile alustasin 19-st, baaris oli rannapidu jälle, päris tsill oli. Alguses tundus, et tuleb uimane õhtu, aga mingi poole 22-st läks nii kiireks, et kuni sulgemiseni ei jõudnud hinge tõmmata. Kuskil kella 2-st saime vabaks, käisime veel duši all, rääkisime uue toakaaslasega ( šotlane Ian) juttu ja kuskil poole 4-st jäin magama. Täna ja L, P lähen 16 tööle ja ilmselt sulgen ka kõik päevad, seega tuleb raske nädalavahetus, eriti arvestades, et halloween on tulekul, aga vähemalt tuleb palju töötunde. Me pole veel ametlikult ülemustele öelnud, et 1.5 nädala pärast lahkume, aga kui keegi on küsinud, siis vastama ja jutud liiguvad. Eile rääkisimegi 2 manageriga, nad küsisid, etr kas läheme tõesti ära. Ma ei teadnudki, et me siin nii hinnatud oleme, sest alguses kuulsime ikka paar korda, et oleme liiga aeglased vms. Aga manager ütles, et iga kord, kui on mingi kriitika olnud,oleme parandanud ennast ja see ongi superhea. Ja lisaks sellele, et oleme head töötajad, pidime hea iseloomuga olema, seega on eestlastel nüüd hea maine siin:D Ja kui kuskil hätta jääme, on meil siin alati töö olemas. Samuti saame siit kindlasti head soovitused kaasa järgmiste tööde jaoks.
Üks lahe lugu veel. Nädala alguse poole läksid 2 sõpra edasi põhja poole. Saime siis nedega veel viimasel õhtul kokku ja läksime välja jalutama. Jalutasime laguuni äärde –tehisrand kesklinnas, palmid ja basseinid, megailus koht. Öösel ma polnudki seal käinud, tõesti superilus oli –värvilised tuled, sillerdav vesi. Tee peal nägime veel puu otsas opossume ja nahkhiiri – opossum tekitas erilist poleemikat poiste seas, tuli välja, et nad polnud varem näinud sellist looma:D. Istusime siis vee ääres ja järsku kuuleme kuskilt kõlarist, et siin ei tohi öösiti istuda, tohib ainult läbi jalutada. Kõik olid jumala üllatunud, kes see on, kust ta näeb meid. Küsisime siis kõva häälega, kes sa oled ja kus sa oled. Selle peale tuli vastus: „Olen opossum Bob ja jälgin teid puu otsast”. No nalja sai igatahes.
Aga jah, hoidke siis pöialt, et ma selle nädalavahetuse üle elaks.
Kallid ja tervitused!

Nii, mis siis viimase paari päevaga huvitavat on toimunud... Esmaspäeval sõitsid Kadri ja Meghan terveks päevaks Surfers Paradise’i, mis on umbes 1h rongisõidu kaugusel, aga kuna mul oli vaja kella 5-ks tööl olla, ei saanud ma kaasa minna. Aga et päikselist päeva mitte rasiku lasta, käisin ikkagi laguunis päevitamas. Laguuniks kutsume Brisbane’i kesklinna rajatud tehisranda, kõik on olemas – palmid, valge liiv ja helesinine vesi. Teisipäeval pidin ka algselt tööl olema, aga kuna ilm oli superilus taas, küsisin, kas keegi tahab vahetada ehk ja Eimear oli nõus, seega sain teisipäeva vabaks ja selle asemel töötasin neljapäeval (täna). Teisipäeval käisime Kadriga shoppamas veits (ei ostnud eriti midagi, säästurežiim siiski) ja taas laguunis päevitamas. Eile (kolmapäeval) olin tööl jälle, õnneks oli baaris suht busy ja igav ei hakanud. Kordagi ei jõudnud niisama ringi vahtida. Õhtu tegi ilusaks ka see, et ma täiesti lampi mingilt vennalt 50 AUDi (=550.- umbes) tippi sain. Tüüp ostis ühe joogi ainult ja andis mulle lihtsalt niisama 50 doltsi...pole paha. Kadril oli eilne vaba ja ta tahtsis välja minna, veenis mind ka kaasa tulema. Pidime down underisse minema (üks tüüpiline backpackerite baar siin), lõpetasin töö pool2, kiire dušš, riietevahetus ja pint gooni ning oligi minek. Kohale jõudes selgus, et baar oli pooltühi ja enamus seal olijatest mehed..seega ei tundunud väga ahvatlev, olime seal alla poole tunni ja tulime tulema. Hosteli tagasi jõudes tšillisime veel töökaaslastega ja tegime niisama nalja, enne 4 oli mul juba täielik unekas ja läksin tuttu ära. Täna ärkasin 13 paiku, hommikusöögiks riis hakkliha, tomatikastme ja šampinjonidega (päeva tähtsaim (loe: ainuke korralik) eine siiski) ja pool šoksi, mille baari turvamees mulle eile töö ajal ostis. Tänane tööpäev tõotab ka lõbus tulla – baaris on beach party ja wet t-shirt’i võistlus. Samas siin ei tea kunagi ette, kas tuleb kiire õhtu või ei..nii et eks näis. Reede ja laupäev on mul vabad, reede õhtul lubasin ühtede tuttavatega välja minna, keda teame juba sellest ajast, kui siia hosteli kolisime, nad elasid ka alguses siin, aga nad visati välja, sest nad olevat liiga lärmakad olnud ja palju joonud....enamus joovad siin peaaegu iga õhtu, nii et ilmselt oli see veidi liialdatud. Igaljuhul lähevad need tüübid esmaspäeval banaanifarmi tööle ja reedel oleks siis nagu tsau-tsau-pidu. Pühapäeval töötan jälle ja järgmine nädal saan ka pääääris palju töötunde, sest Meghan lõpetab töötamise, ta tahab edasi liikuda Melbourni. Me Kadriga otsustasime ka suht kindlalt ära, et liigume kuskil 2 nädala pärast edasi. Vaatasime juba gumtree’st töö- ja elukohakuulutusi surfer’s paradise’s ja byron bay’s ning saatsime isegi ühele tüübile kirja, kes tuba välja üürib...vaatab, mis saab. Tegelikult mulle meeldib siin töötada, aga kui vaiksed õhtud on, on tõepoolest igav ja kui kõik, kellega me siin sõbraks oleme saanud, liiguvad edasi, siis ei näe meie ka enam põhjust jäämiseks. 2 nädala pärast peaks juba piisavalt raha ka olema, et paar nädalat muretult elada. Teine põhjus, miks ma sellest tööst tüdinenud olen, on see, et viimased 2 nädalat on mu parem õlg IGA kord kui ma tööl olen valutanud. Ja see on tõesti selline piinav närvivalu. Lasin kahel töökaaslasel massaži teha (üks oli korea poiss, kes oli tõesti osav), aga see ei aidanud, täna käisin apteegis ja ostsin põletikuvastast geeli, apteeker soovitas ka vältida raskete asjade tõstmist – jaa , kindlasti, ütlen tööl, et sorri, ma ei saa klaasireste ega kaste ega jää-ämbreid tõsta...õigupoolest ma ei saa mitte midagi tõsta...jääb ära siiski. Loodan lihtsalt, et tegu pole mingi püsiva asjaga.
Tervitused ja kõik muud toredad asjad!
PS! Hilised sünnaõnnitlused, Ulla! Loodetavasti oli võimas pidu;)


REEDE

Nii, eilne Beach Party baaris oli päris ok, aga märja t-särgi võistlusest võttis ainult kolm tüdrukut osa..manager siis üritas meid Kadriga ka veenda osa võtma, auhind oli tegelikult ahvatlev - 200 AUDi sulas kätte ja langevarjuhüpe:D, aga me ütlesime ei siiski.
Tänasest veel nii palju huvitavat, et üks mu toanaaber, kes õpib siin moedisaini, tahab osa võtta tema ülikoolis toimuvast kleididisainimise võistlusest ja palus mind modelliks. Algul ma ütlesin kindlalt ära...aga siis lubasin mõelda, sest juba 3 inimeset on öelnud, et see oleks superlahe kogemus ju...ja kleidi saaksin ka tasuta omale:D.
Täna on reede õhtu, nii et läheb peoks, sest mul üle pika aja reede ja laupäev mõlemad vabad. Homme pidi ilus ilm ka olema, siis saangi päevitades peavalu välja magada:D
Sausau!

Jajaa, tean küll, et pole kaua kirjutanud...

See on siis mu esimene postitus Austraalia pinnalt. Täpselt kuu aega on möödas mu eelmisest postitusest. Mu netikülastused on siin suhteliselt harvad ja lühikesed, samuti pole mul endal läptopi kaasas, seega pole tõesti jõudnud blogi kirjutada. Postiivne külg: nüüd on vähemalt kogunenud sündmusi, millest kirjutada.
Töö leidsime Kadriga juba esimesel nädalal. Töötame mõlemad ühes backpackerite hostelis asuvas baaris (Tinbilly’s). Töö on lahe, inimesed veel lahedamad, ainuke negatiivne asi on see, et raha väga palju ei teeni. Kuna see koht peab ennast üleval backpackeritest tööjõu abil, siis selleks, et siin töötada, peame ka siin hostelis elama ja elamine „maksab” 18 töötundi. Seega, kui töötan näiteks 35h nädalas, siis palka saan ainult 17h eest, ülejäänu läheb elamise katteks. Õnneks on tunnitasu päris kopsakas, seega väga ei virise. Tõenäoliselt novembri lõpus tahame siiski edasi liikuda, sest tahaks Austraaliast ka muud näha, kui ainult suurlinna. Seni üritame raha säästa, et vähemalt kuu aega saaks muretult reisida. Aastavahetuse tahaksime Sydneys veeta, eks näis kas see ka õnnestub. Plaane pole siin väga mõtet teha, kõige lahedamad asad juhtuvad spontaanselt.
Tööst nii palju, et töötame baarileti taga, midagi keerulist ei ole, teeme lihtsamaid kokteile ja laseme kraanist õlut. Alguses oligi vist kõige keerulisem kassaaparaat selgeks saada. Aa...ja loomulikult klaaside suurused (mitte väike, keskmine ja suur, vaid pot, schooner ja pint) ning õlude nimed ja igasugused „toredad” lühendid ja nimetused (j.d&coke – jack daniels coca-colaga, TED – toohey’s extra dry, snakebite – siidri ja õlu segu vaarikasiirupiga jne). Peaaegu kogu aeg töötame õhtustes vahetustes, s.t. alustame kuskil 17-st ja sulgeme tavaliselt enne 2 öösel. Tegelikult sulgeme varem, aga koristamine võtab ka vähemalt pool tundi aega. Seetõttu on ka keeruline netti jõuda, sest õhtul, kui teil on hommik (7h ajavahet), oleme me tööl ja meie hommikupoolikul on teil öö. Ja kuigi me oleme tavaliselt surmväsinud peale tööd, siis enne kella 4-5 me magama ei saa, sest me jagame ju tuba 3 poisiga, kellel on kõigil eri graafikud - kes tuleb kell 7 hommikul peolt ja otsustab maailma kõige kõvemini norskama hakata, kes otsustab kell 3 öösel jalutuskäigule minna (loe: kanepit tõmbama – siin on üldse kanep väga populaarne) ning kellel lihtsalt on igav ja jutustab hommikuni. Seega ei ärka me tavaliselt enne 14 ja siis esimesed tund aega on üliuimane olla, dušš ja hommikusöök ja ongi juba vaja tööle minna. Tegelikult tahaks veidi varem ärkama hakata, jõuaks päeva ka nautida. Täna oli üks väheseid ilusaid ilmu muide – 23 kraadi, päike säras ja taevas oli pilvitu. Eile oli küll ka päikseline, aga tuul oli nii tugev, et tekkis tornaadohirm. Viimased 2 nädalat on meil siin iga päev padukat sadanud, kogu Brisbane’i ümbrus oli vahepeal üleujutatud, viimase 60 aasta kõige hullemad vihmad pidid olema.
Kogu oma palga üritan kõrvale panna reisimiseks, praegu on see enam-vähem õnnestunud, sest elamise eest ju eraldi maksma ei pea ja jooksvad kulutused (toit enamasti) lähevad tipist. Baaris tegelikult väga palju tippi ei jäeta, sest kogu tellimine toimub letist, aga üle 100.- saab õhtuga ikka (oleneb õhtust tegelt, vahel ka 300.-, tipp on ka seetõttu väiksem, et siin kehtib põhimõte, et tipp jagatakse ära). 100.- pole siin tegelikult mitte mingi raha, sest hinnad on niiiii kallid. Lihtsalt näiteks: 1l piima 15.-, päts saia/sepikut 30.-, kilo õunu 40.-, banaanikilo 35.-, viinamarjakilo 75.-, väike topsijogurt 25.-, liiter jogurtit 50.- jne (ja need on veel need odavamad poe oma firmamärgi kaupade hinnad). Hommikuti söön tavaliselt krõbinaid (need on ka ulmekallid) piimaga, sooja toiduna makarone või riisi erinevate purgikastmetega. Suhteliselt nüri, aga kõhu saab täis ja tööpäevadel nkn korralikult õhtust süüa ei jõua. Viimastel päevadel on baaris suhteliselt vaikne olnud, aga enne seda oli pidevalt kiire-kiire, põhimõtteliselt ainult jooksime ringi terve õhtu, vahel polnud aega isegi tualetis käia ega vett juua. Vahel kui väga laisk olen ostan üle tee asuvast subwayst või 7/11-st võileiva.
Inimestest võiks ka rääkida. Algselt olid meie toakaaslasteks Sam(uel), Seb(astian) ja Andy. Sam ja Seb töötavad meiega koos baaris (Seb tegelt vallandati mõnda aega tagasi mingite lollide vigade pärast, aga ta elab veel meiega samas toas). Andy töötas köögis, aga liikus neljapäeval edasi uude kohta, sest siin ei saanud ta piisavalt töötunde. Esimest korda siia tuppa astudes pidime šoki saama – tuba haises rõvedalt (kuskile oli mingi liha kopitama jäetud ja mingis karbis vedelesid läbivettinud riided), oli väääga sassis, umbne ja ilma aknata (tegelt on laes mingi akna moodi asi, valgust sealt tuleb, aga klaas ei ole läbipaistev ja avada seda ka ei saa). Peale mõningaid koristustöid on on tuba elamisväärne, aga enamus põrandapinda on siiski poiste riiete ja muude asjadega kaetud, koristamisest keegi eriti lugu ei pea. Täna kolis sisse üks uus tüüp – Greg (vist), kes töötab nüüd Andy asemel köögis. Tundub päris OK, aga teme oli see tore tegelane, kes hommikul kell 7 norskas nagu 100 traktorit (ma juhuslikult pidin kell 10 ärkama, et tööle minna). Ta pärast vabandas tegelt ja tundis ennast halvasti vist...sest ma mainisin, et ma üritasin teda väga ägedalt raputada ja siis küljele keerata, aga miski ei aidanud. Ma ei saa aru, kuidas ta üles ei ärganud, sest ma tõesti raputasin teda mingi minut aega. Siis on veel teised tüdrukud, kes baaris töötavad: Meg(an), Eimear, Ruth. Saame kõigiga hästi läbi (tüdrukud on kõik iirlased muide, Sam on britt, Seb Kanadast, aga sündinud Tšiilis, Greg ka Kanadast). Minu otsesed ülemused (managerid): Toddy, Kenny ja Brad. Kenny ja Toddy on ülienergilised, alati naeratavad, on megasõbralikud, ei ole üldse sellist tunnet, nagu räägiks ma ülemusega. Meie esimesel või teisel nädalal käisime Kenny eestvedamisel töökaaslastega stripiklubis – see oli päris hea ice-breaker:D. Sam, kes on siin juba vist 2 kuud töötanud, ütles meile päris alguses, et selleks, et ennast siin mugavalt tunda, tuleb midagi kreisit koos teistega teha – ja nii see on.
See tekst on suht segamini ja ebaloogiline vist, aga mul tõesti tulevad kõik asjad täiesti suvalises järjekorras meelde ja nii ma nad kirja panen ka. Hetel ongi aju täiesti kokku jooksnud juba, lähen uurin, mis all baaris toimub (Kadri on tööl).
Ma tõesti ei oska lubada, millal ma järgmine kord kirjutan, aga eks siis kui aega on jälle ja tuhin peale tuleb. Ilmselt ma jätsin mingi 100 asja välja sellest postitusest ja kui keegi midagi küsida tahab, siis postitage kommentaaridesse.

Seniks aga kallid ja päikest teile;)

HOMME!/TOMORROW!

Nii, see on siis minu esimene postitus mu Austraalia blogis. Homme kell 14.50 algab minu teekond Tallinna lennujaamast Brisbane'i poole. Ees ootab 35.5h-ne lend. Esimene vahemaandumine on Milaanos, seal saame (Kadri ja Janetiga - mu reisikaaslased) 5h järgmist lendu oodata, milleks on 6h-ne lend Abu Dhabisse, seal saame taas 4.5h lennujaamas aega parajaks teha ning siis algab 17-tunnine(!!!) lend Brisbane poole (tehnilise vahepeatusega Singapuris). Katre sõnade kohaselt, pidi lend KOHUTAV olema (ta lendas just 2 nädalat tagasi samal marsruudil).
Ma olen küll valmis minema, kuid ei saa öelda, et ma just liiga agaralt ettevalmistustega olen tegelenud. Kott on veel pakkimata, kuid edusamm on seegi, et asjad, mida ma tahan kaasa võtta, seisavad mu toa eri nurkades hunnikutes. Ja vähemalt on mul nimekiri nedest 101-st tegevusest, mis ma tahan veel ära teha.
Hoidke siis mulle pöialt ja palvetage esimese asjana selle eest, et me koos kottidega kohale jõuaks.
Oma läpakat ma kaasa ei võta, nii et regulaarseid postitusi ei tasu oodata.

This is my first post in my Australia blog. Tomorrow at 14.50 starts my journey from Tallinn's airport to Brisbane. I have 35.5 hour flight ahead. The first stopover is in Milan, there we (me with my 2 companions - Kadri and Janet) have to wait for 5h for our next flight to Abu Dhabi, which is 6h long. In Abu Dhabi we once again have a 4.5h stopover and then begins our 17h flight to Brisbane (with a technical stopover in Singapore). My friend Katre who flew the same route 2 weeks ago says the flight was AWFUL.
Although I'm ready to go, I haven't been too eager with the preparations. My backpack is still unpacked but I think that having stuff that I want to take with me all over my room in piles is an achievement. And at least I've made a list of the 101 things that I have to do before I go.
Keep your fingers crossed and let's hope that our baggage arrives with us.
I'm not taking my laptop with me so don't expect regular posts.